Vihma loits

„Nii pagana ära on tüüdanud see kuumus. Muud ei olegi kui kasta ja kasta. Kas vahepeal ei võiks väheke vihma ka tulla, et ma seda pagana kastekannu ei peaks muudkui vedama?“ kurtis sõpradele Raido, kes kevadel oli suure innuga enesele mitu vagu kurke maha pannud. Kevadel muidugi ei võinud teada, milliseks ilmad kujunevad. Vanaema oli küll targu ütelnud, et ilmatargad ennustavad vihmast juulit ja selle valguses oleks ju kurgikasvatamine üsna lihtne olnud. Nüüd oli aga mitu nädalat juba kuiv olnud ja vihma ei paistnud kuskilt. Igal hommikul ja õhtul oli Raido kamandatud tema enese kätega külvatud seemnetest kasvanud taimi kastma. Ja kes see käskis neid veel kolm pikka vagu maha panna??? Ise tegi. Ema olid manitsenud, et nii suure hulga kurkidega pole midagi tarka peale hakata. Isa küll arvas, et pikkadel talveõhtutel on mõnus hapu- või soolakurki hammustada. Aga selle peale sai ema tookord nii pahaseks, et isa rohkem hapukurgijuttu ei teinud.

Nüüd põrnitses Raido pahaselt kastekanne ja tundis juba ette õhtuse tegevuse raskust oma kätel. Marek mõtles samal ajal midagi väga pingsalt. Justkui ei oleks sõbra mure talle tähtis. Järsku paotas siiski suu ja lausus: „Aga nõiume vihma välja!“. Sellist asja polnud Raido varem kuulnud. Kuid Kusti elavnes. „Jah, ma ükskord ühes indiaani filmis nägin, et nad tagusid trumme ja ulgusid. Seepeale hakkaski vihma sadama.“. Raido oli igal juhul segaduses. „Kas siis vihma saab välja nõiduda?“ sellise võimaluse olemasolu varjamine tõi kõigepealt suure kibestumise. Miks on seda tema eest varjatud?   Kas ema-isa tahavad, et ta enesel käed otsast rebestaks kastekannudega? Vihm peab välja nõiutud saama, olgu selleks ema-isa heakskiit või mitte! „Kuidas see täpselt käib?“ tundis nüüd Raido huvi, lootuses enesele langenud füüsilist koormat tulevikus vähendada.

„No mina tean, et tuleb pauku teha. Kui piisavalt paugutada, siis pilved tulevad uudistama, et mis toimub, ehmuvad paugu peale ja lasevad vihma valla.“ selgitas Marek. „Ei ole päris nii, trummi tuleb ikka taguda. Selle lärmi ja ulgumise peale ilmuvad pilved nagu niuhti välja ja lasevad vihmal sadada.“ pareeris nüüd Kusti. Tekkis vaidlus, et kumb meetod on paikapidavam. Asjatoimingu edukuse huvides otsustati proovida mõlemat varianti. Marek jooksis kodu paugumaterjali järgi ja Kusti trummi tooma.

Esimesena jõudis kurgipõllu veerele tagasi Kusti. Koos pööningult leitud trummiga. Trummi küljes olid pisikesed kolmnurksed punased lipukesed, kuldsed habemega mehepead peal. Raido uuris Kustilt, et mis mees see on? Kusti ei teadnud vastata. Ütles ainult, et on seda pead ka mõnel muul esemel näinud. Kodus olla riiulis mõned vanad rahatähed, kus sama pea kujutis paikneb. Varsti oli tagasi ka Marek. Koos püstoliga, mis pidi pauku tegema. Püstolisse käisid sisse tongid, neid oli Marek leidnud viis. Nüüd algas arutelu loitsimise asjus. Alguses pani Kusti ette, et tehakse kiire trummiloits ning seejärel tehakse pauku. Marek aga arvas vastupidi, kõigepealt paugutamine ja seejärel trumm koos ulgumisega. Raido kuulas sõprade vaidlust ja pakkus siis välja: „Aga teeme seda kõike koos. Nagu ma aru saan, siis vihmapilv peaks ju lärmi peale kohele tulema? Mida rohkem me lärmame, seda kiiremini ta kohale jõuab.“ Raido loogika vastu ei saanud ei Kusti ega Marek.

Kusti alustas trummi löömisega. Raido püüdis, nii mis kõri võttis, rütmis kaasa ulguda. Marek lasi iga kahekümne trummilöögi järgi tongipüstolist ühe paugu. Peale viimast tongipauku tagus Kusti veel mõnda aega trummi ja Raido ulgus innukalt kaasa. Lõpuks oli Kusti käsi väsinud, Raidol kõrist enam häält ei tulnud ja päike lõõskas sama intensiivselt edasi. Kolm sõpra vaatasid juhmi pilguga taevasse. No ei paistnud ühtki pilvekübet.

„Ma tean! Me ei teinud piisavalt kõva lärmi.“ selgitas Kusti. Filmis oli terve suguharu vihma loitsinud, mis nemad nüüd kolmekesi. „Ehk tõesti.“ leidis ka Marek. „Kuidas me siis veel suuremat lärmi saame teha?“ tundis nüüd ka Raido huvi, oli ju siiski tema  see, kelle huvides vihm oli. „Ma ükskord nägin, kuidas hästi kõva pauku tehti. Raido, mine too oma isa tööriistade juurest gaasipõleti!“. Öelnud seda, tormas Marek ise koos tongipüstoliga kodu poole. Ainsana kohale jäänud Kusti asus aga trummil ise välja mõeldud soolot harjutama.

Mõne aja pärast oldi jälle kolmekesi koos. Raidol oli punane gaasipõleti kaasas ja Marekil lühike, kuid üsna jäme torujupp. Marek võttis asjaajamise enese ülesandeks. Kõigepealt lõi toru otsapidi maa sisse. Siis võttis Raido käest gaasipõleti, keeras gaasi jooksma ja suunas selle torusse. Kui torusse oli mõnda aega gaasi jooksud, süütas Marek gaasipõleti ja suunas ka leegi toru otsast sisse. Kusti trummipõrina saatel käis kõhust õõnsaks võttev jõmakas, mida oli kindlasti mitme kilomeetri kaugusele kuulda. Vot sellis paugu peale tulevad vihmapilved kohe kindlasti kohale, rõõmusta Raido. „Tee veel!“ nõudis ta Marekilt. Ega Marek kade olnud ja kordas oma sooritust… nii kaheksa korda. Seejärel sai gaasipõletist gaas otsa ja rohkem pauku ei tehtud.

 

 

Õhtul vedas Raido, nagu tavaliselt, kastekannudega kurkidele vett. Kusti ja Marek olid mõlemad oma kodudes. Uudistes räägiti midagi kadunud raketist ja sellest, et Tartu lähiümbruse inimesed olid päeval kuulnud mitmeid pauke, mis väidetavalt olla tekkinud kadunud raketi helibarjääri ületamisest.