Austraalia Strateegilise Poliitika Instituudi (ASPI) avaldatud raporti tulemusi ning märkasin kurbusega, et tarbin enesele teadmata sunnitööliste toodetud kaupu. Mitte, et mind tabaks sunnitöötajate olemasolu maailmas üllatusena. Oh ei. Eestlasi on ajaloos tihtilugu just sunnitööle saadetud. Karistuseks. Väga tihti on karistatud just nimelt poliitiliselt ebasobiva maailmavaate olemasolu eest. Ja sunnitööga karistajad on üldjuhul olnud ikka võõrvõimu esindajad. Kas sunnitöö on tänapäeval tõesti vahend inimese poliitilise maailmavaate muutmiseks? Ei ole ju! Miks me siis tolereerime teiste riikide säärast käitumist? Et võtku aga mingi määratluse alusel inimgrupp, pistku tehasesse ja müügu meile odavaid kaupu? Kas oleme nii lihtlabaselt kasuahned?
Samal ajal teeme suuri sõnu inimväärikusest, sõna-, usu, mõtte- ja-ma-ei-tea mitmest vabadusest veel. Nõuame neid endale ja oma lähikondlastele. Aga miks me ei nõua neidsamu vabadusi ja õigusi teistele, meist kaugemal elavatele rahvastele? Mis takistab meil seda tegemast? Kas meil on hirm suurriigi ees? Et mis meist saab siis, kui me julgeme öelda midagi mis ei meeldi suurriigile?
Nüüd, kui WHO on välja kuulutanud üleilmse pandeemia seoses koroonaviiruse levikuga, vaatame taaskord abiotsivalt Hiina poole. Ja tellime neilt isikukaitsevahendeid. Küll kõrge ohutustasemega näomaske, küll kaitseülikondi ja –kindaid. Ja mida me saame? Tolmumaskid ja väheväärtuslik pudi-padi, mida võib aga ei pruugi tarvis minna. Kuid mida kindlasti ei olnud tellitud kauba nimekirjas. Kommunistlik riik, mis käitub kapitalistlike põhimõtete järgi ning omab maailmavallutusplaane. Kas meil on moraalne õigus kasutada Eesti inimeste tervise kaitseks sunnitöötajate toodetud isikukaitsevahendeid? Tõsi, kuni pole kindlat tõestust, et seda tehtud on, ei saa seda ka sajaprotsendiliselt väita. Kuid ASPI avaldatud raport paneb mõtlema. Kui palju me teame olukorrast erinevates Hiina tehastes? Või huvitab meid lihtlabane kasuahnus – odavalt ja palju! Toetades samal ajal meie eurodega sunnitöö korraldajaid?
Mõni nädal tagasi ilmus uudis, et Sillamäel hakkab eesti ettevõte tootma kõrge kaitseastmega maske. Pea kohe järgnes meelepahauudis, et seesama ettevõte maksab töötajatele keskmiselt miinimumkuupalgast vähem töötasu. Me ei ole nõus, kui töötaja Eestis saab vähe palka ning näitame nende ettevõtete peale näpuga, mille töötajad saavad väikest töötasu kuid samal ajal ei valmista meile probleeme tarbida kaupu, mida on potentsiaalselt tootnud sunnitööline. Irooniline? Kahjuks reaalne.
Möödunud nädalal astus tagasi Soome hädaolukorra varude ameti juht. Põhjuseks ebaõnnestunud hange Hiinast. Tellitud maskid ei vastanud Soome kvaliteedistandardile. Midagi sarnast juhtus ju ka meil (oh ei, meie ametnikud ei astunud tagasi) – saabunud maskid ei vastanud ootustele… Nojah. Eks eestlased on varemgi Hiinast tellitud kaubaga petta saanud. Mõned maskid siia-sinna.
Aeg on sealmaal, et tuleb ise hakkama saada. Kriisi algusest kuni käesoleva hetkeni on aeg näidanud, et kui ise ei tee, sõltudki teiste armust ja enda rahakoti paksusest. Kahjuks on teistel armu vähe ning enda rahakott üsna õhuke. Olgu siis teiste armust piiriületus, eesmärgiga kodu jõuda või kaitsevahendite tellimine kommunistlikust diktatuuririigist turumajandusreeglite järgi. Kas meil, riigina, puudub igasugune võimekus kaitsevarustuse tootmiseks? Usun, et see võimekus on võimalik tekitada. Kui mitte täna, siis lähiajal. Otsida „odavat“ toodet võib lõppeda läbisaetud oksaga, millel ise istud.