DETSEMBRI ALGUL toimus suurema kärata üks tähtis sündmus. Nimelt kanti lõpuks äriregistri erakondade nimekirja Eesti Tulevikuerakond. Asukohaks Põhja-Sakala vald, Viljandimaa – me ei soovinud olla järjekordne erakond Tallinnas. Sama kandega kustutati registrist Eesti Vabaerakond ja Elurikkuse Erakond. Need kaks erakonda ühinesidki Eesti Tulevikuerakonnaks. Ühe lõpp on teise algus.
Miks siis selline erakondade ühinemine?
Pärast viimaseid riigikogu valimisi oli esiteks täiesti selge, et väga väikesed erakonnad ei suuda suures poliitikas aktiivselt kaasa rääkida ega oma panust anda. Tahtmist on palju, inimesi aga liiga vähe. Ei jõua kõiki valdkondi, mida üks toimekas erakond hoomama peab, ära katta. Puhtalt nišiparteiks jääda on samuti halb: kui selle niši järele enam vajadust ei ole, on kukkumine väga valus. Kes teab, ehk just see Vabaerakonna languse põhjuseks saigi. Elurikkuse Erakonna käekäiku ja saatust ei oska ja tegelikult ka ei saa mina kommenteerida.
SELLE AASTA alguseks oli niisiis selge, et kui soovitakse poliitikas kaasa rääkida ja lüüa, on mõistlik seda teha ühes suuremas erakonnas koos. Leiti, et teineteisele vastandumine ei ole mõistlik ning pigem tuleks teineteist toetada ja võimestada. Kevadel lepitigi kokku, et kui erakonnad ühinevad, siis nii, et moodustataks uus erakond. Mõlemale liitujale olid oma nimi ja identiteet väga armsad, kuid saime siiski väga hästi aru, et ühist meelt ja keelt on lihtsam leida uue nime all.
5. juulil otsustati Võrumaal Urvastes moodustatava erakonna juhtimismudel ja programm. See oli pikk protsess, mis kestis veel augusti alguseni. Mööngem, et eks see veidi üle kivide ja kändude läinud. Peamine põhjus oli vähene näost näkku kokkusaamine. Omakorda selle põhjust pole praeguses olukorras vaja ilmselt üle korrata.
E-kirjad lähevad aga vahel kaotsi ja tekstist ei pruugi teise inimese hääletooni välja lugeda. Nõnda tekivad paratamatult möödarääkimised. Üleminekuperioodiks saadi minu arvates siiski hea programm ja põhikiri kokku. Mõlemad dokumendid vajavad erakonna liikmetelt kindlasti veel täiendamist ja parandamist – on need ju ikkagi kompromissdokumendid.
OMAMOODI ELEVUST ja arusaamatust põhjustas nime valik. Eks igaühel olnud oma arusaam ja ettekujutus, mis sisuga peab nimi olema. Aeg-ajalt oli mul kartus, et me ei suudagi vajalikke dokumente ette valmistada puhtalt nime pärast – olime ju kokku leppinud 20. augusti koosoleku pidamise päevana, kuid Vabaerakonnas oli reegel, et kaks nädalat enne koosolekut peab arutusele tulevad materjalid välja saatma. Õnneks siiski sai viimasel hetkel sümpaatne ja lootust sisestav nimi valitud.
Mõni päev pärast ühinemislepingu allkirjastamist selgus ootamatult, et selles on sees näpuviga: minu nimi oli eksikombel kirja saanud kaks korda ja ühe teise juhatuse liikme nimi välja jäänud. Selguse huvides allkirjastasime nimemuudatustega liitumislepingu uuesti. Ülejäänus jäi sõnastus samaks.
Kaks päeva enne üldkoosolekut, mil pidi otsustatama erakondade ühendamine, lahkus mu ema. Kaks päeva pärast koosolekut toimus ärasaatmine. Nii et Eesti Vabaerakonna üldkoosolek 20. augustil oli kõige raskem koosolek, kus olen osalenud. Loodetavasti säärast kogemust enam ei tule.
SEADUSEGA ON erakondade ühinemise protseduurile ette pandud ühinemisotsusele järgnev kuuajaline paus, et erakonna liikmed saaksid protesteerida võimalike rikkumiste vastu. Samuti on seadus ette näinud, et erakondade ühinemisel esitab vajalikud dokumendid registrile notar. Kui pöördusin esimese notaribüroo poole küsimusega, mida ja kuidas, sain üllatava vastuse. Nimelt ei mõistetud seal, miks peaks notar olema sellesse protsessi kaasatud. Kui tsiteerisin telefoni teel sellekohast seadusepügalat, lubati asja uurida ja tagasi helistada. Kui seda tehti, oldi teisel pool toru veendunud, et notar sellesse protsessi ei sekku ja see pole üleüldse vajalik. Hoolimata sellest, mis seaduses kirjas … Õnneks leidsime notaribüroo, kes oli nõus vajalikud toimingud tegema.
Kui see notaribüroo oli vajalikud dokumendid registriosakonnale esitanud, jäime ootama registrikannet. Olime valmis, et osakond soovib mõningates nüanssides täpsustusi, näiteks sellesama ühinemislepingu koha pealt. Kuid vastus oli ühene: ühinemine on õigustühine ning kui meil on soovi seda siiski teha, peame koostama määruskaebuse ja kohtuuksi kulutama.
Oktoobri keskpaigas esitasidki Elurikkuse Erakond ja Eesti Vabaerakond määruskaebuse registritoimingu tegemata jätmise asjus. Pärast kuu aega ootamist saime lõpuks Tartu ringkonnakohtu määruse, mis tühistas registriosakonna otsuse ning kohustas seda osakonda tegema sellesisulise määruse. Siis tuli oodata veel kaks nädalat, sest nähtavasti eksisteeris kohtu arvates võimalus, et registriosakond, Vabaerakond või Elurikkuse Erakond esitab kohtu määruse peale kaebuse. Seda muidugi ei tehtud ja määrus jõustus. 8. detsembri õhtul tehti registris sellesisuline kanne.
ASJAAJAMISE JA paberimäärimise kestus ja hulk kahe erakonna ühinemisel on minu arvates ebaloomulikult pikk ja tülikas. On arusaadav, et registriosakond soovib säärase kande tegemisel täit kindlust. Kui muudel juhtudel küsib register ise asjaosalistelt lisadokumente või selgitusi, siis kõne all oleva kaasuse puhul pandi vastutama sisuliselt ringkonnakohus. Kas ühe erakonna registreerimiseks on tõesti tarvis kulutada kolm ja pool kuud ning hulgaliselt asjaosaliste närve?
Mis puudutab Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna programmis sisalduvat, siis need põhimõtted ei kao kuhugi. Põhimõtteid kannavad inimesed, kes jätkavad loodud erakonnas. Demokraatlikus erakonnas aga saab ideid esitada iga liige.
Usun, et oleme liitumisega muutnud Eesti poliitilist maastikku positiivselt ja muudame tulevikus veel. Oleme ka näidanud, et poliitikas saab koostööd teha, kui selleks on vähegi tahtmist. Tulevik on meie kõigi endi teha. Ka sinu, hea lugeja.