Töötame surmani ja siis veel natuke?

Eestlaste paranev oodatav eluiga ja sellega seotud pensioniea tõus sunnib otsima viise, kuidas inimesed tahaksid ja jõuaksid pikemat aega tööd teha.

Kurat! Aga äkki eladki 150-aastaseks! Kuidas ja miks? Säärane mõte tabas, kui kuulasin meestearst dr Margus Punabi juttu sel suvel. Nimelt väitis dr Punab, et tema arvates võib käesoleval aastal sündida inimene, kes elab 150-aastaseks ehk näeb reaalselt aastaarvu 2169. Loomulikult tuli kohe maa peale tagasi tulla ning aru saada, et minu sünniaasta on ju kolmkümmend seitse ühikut väiksem kui praegune aastaarv. Aga siiski. Vaatame fakte.

OECD hinnangul elasid Lääne-Euroopa inimesed 1830ndatel keskmiselt 33,4-aastaseks. Ehk siis mina, asetatuna umbes 200 aasta tagusesse aega, peaksin olema keskmiselt surnud. Seda juhul, kui oleksin elanud Lääne-Euroopas. Mujal elades oleksin arvatavasti surnud keskmiselt juba varem. Ainult sada aastat ajas tagasi rännates oleks mul ees veel mitu head aastat, peaaegu kümme (1900. aasta keskmine eluiga oli 46,3 aastat).

Praegu on statistikaameti andmeil (2018. aasta alusel) oodatav eluiga sünnimomendil Eestis 78,37 aastat. Seega võib üldistada, et keskmine vanus on peaaegu kaks ja pool korda tõusnud. Seda kahesaja aastaga. Kusjuures tundub, et keskmise eluea kasv ei peatu.

Põhjusi on mitu: parem meditsiiniline abi, tervislik käitumine, haridus. Nimekiri on kindlasti pikem kui need väljatoodud.

Kus aga elavad inimesed maailmas kõige vanemaks?

Maailmapanga andmeil on see endine Briti koloonia Hongkong, kus on maailma oodatavalt kõrgeim eluiga. Seda nii naiste kui ka meeste arvestuses: 2017. aastal oli see naistel 87,6 ja meestel 81,9 eluaastat. Tihedat konkurentsi pakub aga Portugali endine koloonia Macau (nüüd Hiina erihalduspiirkond), naiste arvestuses 86,92 ja meeste arvestuses 81,013 aastat. Vastavalt kolmas ja neljas koht maailma üldarvestuses. Nii naiste kui ka meeste tabelis mahub Hiina hallatavate provintside vahele Jaapan: meestel 81,09 ja naistel 87,26 aastat oodatavat eluiga.

Aga Eesti? Maailmapanga andmeil oli 2017. aastal eesti naiste oodatav eluiga 82,2 aastaga arvestatud maade lõikes 47. kohal ja meestel 73,3 aastaga 90.(!) kohal.

Seega ei hakkaks keskmine eestlane justkui niipea oma 150-aastast sünnipäeva tähistama. Kuid siin tuleb arvestada, et tegu on keskmisega ja keskmine koorub siiski välja, liites kõigi inimeste eluaastad kokku ja jagades nendesamade inimeste arvuga. Seega võib juhtuda ka, et üksikud elavad väga kõrge eani.

Aga mis elu see siis on, kui elada 150-aastaseks? Kas viimased 70 aastat on täis haigusi ja virelemist? Väärikat iga, mil iga aasta-kahe tagant vahetatakse mõni liiges uuema vastu, sest elu jooksul on tehtud kõvasti tööd ja tervis ära kulutatud. Nimetame siis kulutamiseks töö tegemist, ebatervislikku eluviisi või enese vaimse võimekuse manduda laskmist. Säärast vanaduspõlve ei soovi ilmselgelt endale keegi. Küll aga enesega hakkamasaamist, tervisest pakatamist (nii füüsilisest kui ka vaimsest) ja lähedasi inimesi, kellega koos aega veeta ja maailma asju arutada.

 

Kuidas valmistada ette enesega hakkamasaamist ja tervisest pakatavat vanaduspõlve? Vanaduspõlve meie praeguses mõistes. Vaatame praegu kehtivat seadust.

Eelmisel aastal võttis riigikogu vastu otsuse, et alates 2027. aastast on pensionile jäämise iga seotud keskmise oodatava elueaga 65 eluaastal. Tuleb tunnistada, et see on loogiline otsus: väheneva rahvastikuga riigis peab keegi ju töö ära tegema. Siin ei ole mõtet isegi mitte vaielda, kes, kellele ja kui palju pensioni maksab, st kas kogutavast sotsiaalmaksust või mis tahes muus vormis kogutavast pensionisambast, selge on, et riigi funktsioneerimiseks peab keegi tööd tegema, kas või nendelesamadele pensionäridele teenuseid osutama.

Seega, pensioniiga on seoses oodatava keskmise eluea kasvuga samuti tõusutrendis. Samas jääb küsimus: kas sellist elu me olemegi tahtnud? Pean silmas töövõimelist eluiga. Kuidas suurendada kvaliteetselt elatud eluiga nii, et inimestel oleks võimekus enesega hakkama saada? Ehk et ta ei sõltuks liiga teistest inimestest. Samas et tal oleks ka tahtmine ja tervislik võimekus töötada kõrge vanuseni. Ei taha ju keegi näiteks 70-aastasena tööl käia nii, et ühel hommikul saad tööd teha, kuid järgmisel mitte, sest tervis ei luba. Ja nii üle päeva. Ei soovi ka tööandja sellist töötajat, kelle kohalkäimise graafikut teab üksnes vanajumal.

Mida siis ette võtta, et tööinimese teotahe ja tervislikud võimalused lubaksid ka väärikas eas ennast teostada?

Kindlasti on võimalik osa eesmärke saavutada, propageerides tervislikku eluviisi, seda nii ühiskonnas eeskujusid tuues (neid on tegelikult hulk, tasub vaid avatud silmadega ringi vaadata) kui ka pannes paika ja järgides riiklikke strateegiaid (väga ilmekas näide on Islandil saavutatud muutused). Tähtsad on aga ka otseselt töötamist puudutavad seadused.

Mulle on viimasel ajal hakanud väga meeldima Aavo Vääni ettepanek minna üle neljapäevasele töönädalale. Ehk vähendada nädala normtööaega kaheksa tunni võrra. Miks?

Põhjus on lihtne: tehes tööd vähem, kuid efektiivsemalt, säilib tervis – ja sellega ka võime tööd teha – pikemaks perioodiks. Jah, saan aru, et sellele on kohe ka vastuväited, et kes siis praegu tegemata jääva töö ära teeb. Aga kes tegi ära töö, kui tööpäeva maksimumnormiks määrati kaheksa tundi? Kes siis tegemata jäänud töö ära tegi, kui töönädal lühendati kuuelt päevalt viiele?

Me elame huvitaval ajal, mil töö muutub üha enam ja enam automatiseerituks. Tõsi, paljudes valdkondades ei ole seda muutust veel ja ehk ei tulegi, kuid see ei muuda suundumust.

Teeme arvutuse. Asudes tööle 20-aastaselt ja tehes tööd kuni 55. eluaasta lõpuni, koguneb tööaastaid 46. Igas aastas on 12 kuud, millest üks on üldjuhul ette nähtud puhkuseks. Keskeltläbi on kuus normtöötunde 176. Seega on aastas töötunde 1936. Ja kogu 46-aastase tööea peale kokku 89 056. Vähendades nädala koormust kaheksa tunni võrra, saame aasta töötundideks 1548,8. Kui aga praegu elu töötamisele kuluv aeg (89 056) jagada ära väljapakutud variandi ehk 32-tunnise töönädala arvestusega, siis saame tööaastateks 57,5. Ülespoole ümardades 58 aastat!

Alustades töötamist 20-aastasena ning tehes tööd mõistlikult ja ennast kahjustamata 32 tundi nädalas, andes tööle rohkem lisandväärust (nutikad tööd!) ning panustades ajaliselt samal hulgal kui seni, saab tööd teha kuni 76. eluaastani.

See kõik eeldab muidugi meie kõigi mõtteviisi muutust. Ja juba varasest lapsepõlvest. Aga iga muutus tulebki visalt.

Vaatame Euroopas ringi. Suurbritannias on maksimaalne töönädala pikkus 48 tundi, Eestis 40, Iirimaal 39, Belgias 38, Taanis 37, Soomes ja Norras 37,5 ning Prantsusmaal 35! Kas prantsuse tööline teeb nädalas vähem väärtustatud tööd kui eestlane? Kui võtta aluseks OECD 2017. aasta kohta käiv statistika, siis toodab prantslane oma 35-tunnise töönädalaga riigi SKT-le juurde 2471 dollarit, eestlane 40-tunnise nädalaga aga 1532 dollarit. Vahe on seega 939 dollarit. OECD andmeil on Suurbritannia kodaniku panus tunnis 60 dollarit. Prantslase oma aga 70,6. Sellest võrdlusest aitab kuningriigi välja suurem lubatud töötundide arv nädalas. Seega ei ole otsest seost suurema – või väiksema – hulga töötundide ja tootlikkuse vahel.

Pigem tuleb võtta suund tootmise ajakohastamise, automatiseerimise poole. Iseenesest on selleks praegu sobilik majanduslik olukord: töökäsi ei jagu ning valikus on investeerimine seadmetesse või odava välistööjõu sissetoomine. See viimane teadupoolest ei taga pikemaajalist jätkusuutlikku konkurentsi. Muidugi on võimalik ka tootmine üldse kinni panna, kuid loodetavasti seda ei tehta ja leitakse võimalused jätkamiseks. Konkurentsivõimeliseks jätkamiseks.

Töönädala lühendamise vastu võib veel väita, et eestlane võtab siis lisaks veel ühe töökoha. Jah, võib-olla võtabki ja käib mitmel kohal tööl, et endale ja perele suurem sissetulek tagada. Kuid muutused mõttemaailmas tulevad tasa ja targu. Kui näiteks plaanida töönädala lühendamine järk-järgult nelja aasta peale, siis lüheneb töönädal kahe tunni võrra aastas. Kaks tundi ei ole see aeg, mida saab kohe rakendada teise tööandja juures. Küll aga on see aeg, mida saab kulutada perele. Miks mitte sportimisele ja raamatu lugemisele?

Novembris on isade- ja meestepäev. Viimastel aastatel püütakse sel ajal tõmmata tähelepanu ka meeste tervisele. Statistika järgi töötab eesti mees nädalas eesti naisest mõne tunni rohkem. Seega on november igati sobilik arutada meeste, aga ka naiste tervise üle. Töönädala lühendamine on üks võimalus tagada inimestele pikem ja väärtuslikum eluiga.