Usun, et meil kõigil on meeles 2007. aasta ärevad aprillisündmused. Pärast juhtunut toimus midagi väga huvitavat: leidus hulk inimesi, kes soovisid ühineda abipolitseinikega, ning väga suur hulk inimesi hakkas panustama Kaitseliidu kaudu Eesti riigi kaitsesse.
Naljatati isegi, et Kaitseliit peaks andma Putinile teenetemedali organisatsiooni arengu toetamise eest, sest sellist hulka uusi liitujaid polnud varem nähtud.
Riigikaitse on hädavajalik. Seda tõdemust tuleb aeg-ajalt üle korrata. Ka Gruusia, Ukraina ja miks mitte ka Valgevene sündmuste valguses. Me lihtsalt vajame Eestit, mis on eestlaste kodu. Teisiti ei saa.
Ent ometigi paneb kulme kergitama, et Eestil olevat tarvis kulutada miljoneid ning luua sisekaitse reservüksus. Olgu siis võitlema viiruse või viienda kolonniga. Olen nüüd juba 131e 20 aasta olnud tegev Kaitseliidus. Kurbusega tuleb tõdeda, et nagu 20 aastat tagasi, nii ka nüüd – puudu on varustusest. Sokid saab iga võitleja kodust kaasa võtta, aga sobilikku tehnikat juba Prisma või Selveri letilt ei saa. Kas sisekaitse reservüksuse moodustamisega see olukord muutub? Ei muutu. Üsna suure tõenäosusega antakse loodavale üksusele hea varustus ja väljaõpe. Mõne aasta möödudes on see aga vananenud ning siis on meil kaks eraldiseisvat üksust, mis on pooliku valmidusega: sisekaitse reservüksus ja Kaitseliit.
Usun, et sisekaitsesse tuleb panustada. Aga seda tuleb teha hoopis teises valdkonnas, nimelt hariduses. Eestis on pikalt räägitud eestikeelse hariduse tähtsusest, ometigi on iga valitsuse vahetumisega jäänud eestikeelsele haridusele üleminek toppama. Leitakse erinevaid seletusi, miks ja kuidas seda ikkagi ei saa ellu Viia. Ja niimoodi jääb üha enam eestimaalasi infomullidesse. See omakorda loob aga soodsa pinnase teineteise mittemõistmisele ning siis võibki vaja minna sisekaitseüksust, mida nii kirglikult praegu luuakse. Kuid kas riigi eesmärk ei ole mitte probleeme ennetada? Või on tõesti tarvis mõelda tagajärgedele, mitte lahendustele?