Lämmatavalt palava kesakuu kahekümne seitsmenda päeva pärastlõunal kella kahe paiku on kõik justkui välja surnud. Kuumusest loiud putukad lendavad sõstrapõõsaste vahel ja otsivad varahommikul tekkinud, kuid juba aurustunud kastepiisku. Linnud on puude otsas lehtede varjus ega tee putukatest väljagi. Ehk ainult siis, kui pesas olevad järglased kisa liialt suureks ajavad, lendavad linnuvanemad ja toovad näljastele järglastele mõne priskema satika. Orav kuuse otsas lösutab, ega mõtle lillegi liigutada enne õhtut. Alles siis, kui päike on silmapiiri taha otsustanud laskuda läheb ta ringkäigule ja otsib midagi süüa.
Järsku siiski orava kõrv liigutab end. Nagu lokaator otsib ta veidra hääle põhjustajat. Suutnud tuvastada helilainete alguskoha pöörab orav oma pilgu karusmarjapõõsaste suunas. Aia teises otsas on näha kolme poissi millegi üle vaidlemas. Üks neist žestikuleerib kätega üsna hoogsalt, samas kui teised vaatavad teda kuid asuvad siis ise korraga veelgi innukamalt midagi seletama.
Marek, kolmest kõige vanem, püüab noorematele selgitada loodusõpetuse tunnis omandatud teadmist: „Maod on kõigusoojased, sellepärast ta siia kivide vahele pugenud ongi! Vaadake kuidas talle meeldib kuumade kivide peal olla! Soojendab ennast, masuurik.“. „No miks ta ei peaks tahtma ennast soojendada, eks Aafrikas ongi ju soojem kui meil“ lisab teadmiste tulva Kusti, kes teab madudest nii mõndagi. On ta kodu ju päris metsa ääres ja nastikud-rästikud-vaskussid on kõik nähtud ja katsutud. Vaskussi saba jäi ükskord isegi näppude vahele. „Kas püütonid on Aafrikast pärit?“ tunneb nüüd Raido huvi. Marek vaatab noorimat seltsilist üsna kahtlustava pilguga ja selgitab: „See madu ei ole ju püüton, see on boa!“. Kusti, kel hommikul oli kakao ja vorstisaia söömise taustaks raadio mänginud, teadis uudiseid kuulnuna et tegu on siiski püütoniga ning avaldas kaaslastele oma teadmised: „Tegu on kolmemeetrise püütoniga, ma ise uudistest kuulsin.“. Marek ei saa kahe seltsilise valeväidetega kuidagi rahul olla ning põrutab: „Kadunud on kahe meetri pikkune boa. Täpselt nii oli uudistes kirjas!“ Kumbki noorem kaaslane aga ei taha selle arvamusega nõustuda. Raido ehk veel, tema ei ole päevauudistele mingit tähelepanu pööranud. Ainult vanaema oli hoiatanud, et külavahel võib uss liikvel olla. Aga neid on ta ennem ka näinud. Karta ta neid ei mõista. Teab, et kui just peale ei astu, siis kallale ei tule. No ja neid väljamaa madusid käis neil koolis ükskord mingisugune tsirkusetrupp näitamas. Lubati isegi katsuda. Aga mine ja võta nüüd kinni, keda neile tookord näidati – oli see siis boa, püüton või anakonda. Kõige toredam oli siis, kui üks madu keset klassi soolt tühjendas. See vingerpuss pani kõik lapsed klassis kihistama.
„Aga mõõdame ta ära. Kui on kahemeetrine, siis on boa. Kui kolmemeetrine, siis on tegu püütoniga.“ Selline plaan sobis mõlemale, nii Kustile kui ka Marekile. Marek võttis roomaja sabast, Kusti peast ja loom tõmmati sirgeks. Üsna pikk sai. Olla pikk ei sobinud aga jällegi sugukonna tuvastamise protsessis osalevale maolisele. Asus teine ennast kõikmõeldavate lihastega tagasi kokku kerima. „Noh, palju oli?“ tundis nüüd Marek huvi. „Kaks vähemalt“ arvasid nii Kusti kui Raido. Rohkemas kokkuleppele ei saadud. Miinimummõõdust aga sugukonna tuvastamisel abi ei olnud. Marek sajatas omaette, need kaks on ju ikka veel lollikesed, ei mõista nad isegi madu mõõta. „Sa mõõda sammudega mao pikkus ära, saame teada.“ Õpetas ta Raidot. Koos Kustiga sikutati jälle korraks rahu saanud roomaja sirgeks. Raido mõõtis kiiresti sammudega mao ära ja raporteeris tähtsa töö tulemuse: „Seitse sammu!“. „Aga meetrites?“ tudis Marek huvi, sest sammude arvu ju uudistes kirjas ei olnud. Pealegi veel seitsmeaastase omasid. „Kust mina tean, ise te käskisite sammudega mõõta. No mõõtsin.“ pareeris koheselt Raido. Roomaja sugukonna tuvastamine oli takerdunud noorima grupiliikme sammupikkuse teadamatuse taha. Tekkis nõutu vaikus.
„Kui pikk sa oled?“ uuris nüüd Kusti Raidolt. „Üks kolmkümmendkaks“ teadis Raido nagu unepealt. Hiljuti oli ta käinud perearsti juures ja sääl mõõdeti ka tema pikkust. Kusti tutvustas sõpradele oma plaani. Nimelt pidid Kusti ja Marek vaidlusaluse jällegi sirgeks tõmbama, Raido heidab kiiresti pikali ja siis liigub oma pikkuse võrra edasi ja seeläbi saabki mõõtmisseltskond teada, kui pika elukaga neil tegu on ning ühtlasi määratakse ka roomaja sugukond ära. Kõik asjaosalised olid selle plaaniga nõus. Teostus arutati ka üksipulgi läbi, et mõõtmisetalon midagi sassi ei ajaks ja kõik tulemusega rahul oleks. Nüüd jäi veel üle mõõdetav objekt sirgeks tõmmata kuid kõigi meelepahaks oli mõõtmisalune jõudnud kuhugi peitu pugeda. Kiire otsimise tulemusena saadi roomaja karusmarja põõsa alt kätte ning plaan käivitati. Raido jõudis ennast ühel korral mao kõrvale pikali visata ja puupulga pea juurde maha asetada, mis pidi tähistama poisi mahtumiste kordi mao sisse, kui madu arvas, et on viimane aeg sellest mõõtmiskatsest loobuda ning vabastas ennast Mareki haardest ja asus ennast kerra kerima. Kaks nooremat põrnitsesid üsna vihaselt kõige vanemat poissi, kuid ei öelnud midagi. Marek sai ka ise aru, et tema suutmatus madu kinni hoida oli nässu keeranud mao sugukonna tuvastamise katse. Ühise arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et roomaja pikkus tuleb fikseerida võimalikult kiiresti, sest vastasel korral vabastab võõramaa külaline ennast poiste haardest. Lisaks said kõik poisid aru ka sellest, et mida rohkem nad roomajat sikutavad, seda närvilisemaks viimane muutub. Otsustati teha veel viimane katse. „Sa mine too oma isa tööriista kastist mõõdulint.“ andis Marek Raidole korralduse. Raido panigi kuuri poole jooksu ja naasis peatselt punast värvi mõõdulindiga, millega isa tavaliselt lauajuppe välja mõõtis.
„Üks-kaks-kolm, korraga!“ Marek ja Kusti võtsid viimased jõuraasud kokku ja hakkasid madu sirgeks tõmbama. Raido oli mõõdulindiga Mareki juures, andis mõõdulindi otsa Marekile hammaste vahele ja asus Kusti suunas teele. Poisid mõlemal pool mao otsas tegid meeletuid jõupingutusi roomaja kinnihoidmisel, roomaja ei olnud oma saatusega leppinud ja tegi samuti pingutusi ebameeldivast olukorrast pääsemiseks. Raido vaatas käes oleva mõõdulindi näitusid 80 cm, 90 cm, 1 m. Rohkem kollast linti välja ei tulnud. Lindi teine ots väljus Mareki hammaste vahelt ja hakkas kiiresti Raidole lähenema. Madu pääses poiste haardest ja põgenes uuesti karusmarja põõsa alla. Roomaja sugukond jäi tuvastamata.