Mida tähendab valijale olukord, kui valija usalduse võitnud ja rohkem hääli saanud kandidaat ei pääse riigikokku? Kas on sel juhul ikka õige väita, et saadikud esindavad valijaid?
Valimised peaksid olema demokraatlikus riigis rahva tahte avaldus. Rahvas valib endale meelepärased esindajad, kes hakkavad tegema otsuseid kogu riigi parema tuleviku heaks. Kahjuks tundub (loodetavasti siiski nii ei ole), et süsteemides olevad kallutatud jõud kasutavad igat võimalust, et välistada valija tahte avaldumine talle omases vormis ning suunata valija tahe kallutatud jõududele soovitud suunas.
Valitud isikutel pole piirkonnaga mingit pistmist
Toon ühe näite. Oletame, et ühe suvalise erakonna piirkondlikud liikmed on aktiivsed, avaldavad arvamust nii kohalike kui ka riiklike probleemide üle. Teevad mõistlikke ettepanekuid probleemide lahendamiseks ning on muidu mõnusad. Hakkavad lähenema valimised. Koostatakse Riigikogu valimisnimekirju, seda ka selles piirkonnas, kui ootamatult (või siis mitte nii ootamatult) tuleb partei keskkontorist korraldus. Korraldusega määratakse ära, kes on selle piirkonna esimene ja teine number eelolevatel valimistel. Pole midagi ebatavalist kui määratud isikutel pole selle piirkonnaga mingit pistmist ning neid määratud isikuid on selles piirkonnas näha ainult enne valimisi telgis kommi jagamas.
Lisaks ei möödu vist paari päevagi, mille jooksul ei tuleks uudisenuppu, et mõni tuntud inimene huvitavalt elualalt on liitunud või liitub mõne erakonnaga ning asub püüdma kohta Riigikogus. Mõnikord mainitakse ka ära, mis ringkonnas see inimene kandideerima hakkab ja mitmendana ta selles ringkonnas on üles rivistatud. Ei ole harv juhus, mil seesama kuulsus on pandud piirkondlikult nimekirja teiseks või kolmandaks. Miks?
Lahendus, kuidas „omad“ saaks Riigikokku
Üldjuhul on erakondadel piirkondlikud organisatsioonid, mis on territooriumi poolest samade mõõtmetega kui Riigikogu valimiste ringkonnad. Igas ringkonnas saab Riigikogu valimistele välja panna teatud hulga kandidaate, Tartus näiteks 10. Kokku on ringkondi 12 ja täispikk kandidaatide nimekiri ühele erakonnale on 125. Kui arvestada, et näiteks 25 liikmega Riigikogus esindatud erakond kandideerib valimistel ja kui midagi kohutavat ei ole juhtunud, siis eeldatavasti loodab seesama erakond saada ka uutel valimistel 25 (ja isegi rohkem) kohta. Selleks pole ebatavaline, et igasse ringkonda sokutatakse vähemalt kaks tõmbenumbrit, kes peaksid valijate hääli juurde tooma. Kusjuures tavaliselt püütakse tagada, et need kes Riigikokku pääsevad on „omad“. Seejuures ei pruugi need „omad“ olla just kõige suuremad häältemagnetid. No mingisugune lootus tuleb säilitada ka peibutuspartidel, sest miks nad muidu peaksid oma näoga reklaamima erakonda, mille liige nad veel pool aastat tagasi ei olnud. Kuidas aga tagada olukord, et „omad joped“ oleksid valitud Riigikokku ja „peibutuspardid“ olukorraga rahul?
Lahendus on lihtne – omad joped tuleb üleriigilises nimekirjas asetada ettepoole peibutuspartidest. Niimoodi tagatakse, et valituks osutub ikkagi keskkontorile meelepärane kandidaat, hoolimata tõsiasjast et keskkontori lemmik sai vähem hääli kui üldnimekirjas (üle)järgmine. Peibutuspardile võib aga õlale patsutada ning öelda, et: „Ei läinud hästi.“.
Mida aga tähendab valijale olukord mil valija usalduse võitnud ja rohkem hääli saanud kandidaat ei pääse Riigikokku? Kas on sel juhul õige väita, et saadikud esindavad valijaid? Kindlasti esindavad. Sõltub ainult kui suurt hulka valijaid.
Miks võidab väikese häältesaagiga kandidaat?
Mitu häält peab saadik sama, et olla valitud Riigikokku? Kas 407 häälest piisab? Ajalugu näitab, et piisab. Samas võib üle tuhande hääle saanu välja jääda. Kogu valimissüsteemi iseloomustatakse kui erakonna (maailmavaate) valimist, mitte isikuvalimist. Siinjuures tekib aga õigustatud küsimus: miks siis peibutusparte on tarvis? Inimesed valivad ju valimiskastide juures ikkagi teist inimest. Või ei vali?
Ka valimata jätmine on valik. Iseasi, kuidas seda tõlgendada. Eks igaüks teeb seda isemoodi: kes lihtsalt ei jõudnud, keda poliitika ei huvita, kel polnud meelepärast kandidaati jne. Kui vaadata aga möödunud valimisi, siis on üsna huvitav uurida, kui suurt hulka Vabariigi Valitsus esindab Eesti elanikkonnast.
Meenutame eelmisi valimisi. 1. jaanuari seisuga 2015 aastal oli Eestis elanikke 1 313 271. Neist valimisõigusega 899 793. Seega oli 68,52 protsendil elanikkonnast õigus kaasa rääkida järgmise riigikogu koosseisus moodustamisel. Oma õigust kasutas 577 910 elanikku, ehk 44 protsenti kogu elanikkonnast ja 64,2 protsenti valimisõiguslikest elanikest. Reformierakond sai 27,7%, Keskerakond 24,8%, Sotsiaaldemokraadid 15,2%, IRL 13,7%, Vabaerakond 8,7% ja EKRE 8,1% häältest. Lisaks veel üksikkandidaadid ja alla 5% künnise jäänud erakonnad. Esimene koalitsioon moodustus Reformi, SDE ja IRL’i liikmetest. Niisiis oli koalitsioonil kokku 27,7%+15,2%+13,7%=56,6% valimas käinute toetus, mis kogu elanikkonnast on ca. 327 097 inimese toetus. Seega oli valimistel näidanud oma toetust sellele liidule ainult 24,9% kogu riigi elanikest. Ja see on alla veerandi. Demokraatlik?
Teine koalitsioon moodustus Keskerakonna, SDE ja IRL’i baasil. Kui arvestada, et valimistel saadud protsendid oleks püsinud, siis oleks praegusel hetkel 24,8%+15,2%+13,7%=53,7% valimas käinute toetus. Ehk 310 338 (23,6%) isiku toetus kogu elanikkonnast. Ikka veel demokraatlik? Tegelikkuses on aga koalitsioonil käesoleval ajahetkel veelgi väiksem toetus, kuna valitsuserakondade Riigikogu fraktsioonidest on lahkujaid.
Riigikogu peab esindama kogu rahvast!
Valitsuse moodustanud erakondade toetusprotsent pea nelja aasta tagusest ajast polekski probleem, kui ei oleks üht kurba suundumust: opositsioonierakondade ettepanekust külmalt üle sõitmine. Riigikogu eesmärk on siiski esindada kogu Eesti rahvast, mitte väikest osa sellest.
Seega eeldaks, et võetakse normaalselt arvesse kõigi osapoolte ettepanekuid. Näiteks võiks peaminister siiski leida esmajoones aega ka üle 10 000 toetusallkirja saanud ettepaneku vastuvõtmiseks, mitte väita, et pole kohtumiseks aega. Üle kümne tuhande allkirja on siiski paar tuhat rohkem, kui pääminister ise valimistel hääli sai.
Usun, et demokraatia pole pimesiku kombel voodi alla või kappi peitu läinud. Hoolimata oma vigadest saab demokraatia siiski veel asja.
Ma ei väida, et valitsuskoalitsioon oleks ebalegitiimne. Kaugel sellest. Säärased arvutuskäigud on lihtsalt matemaatilised. Loogiliselt on siiski paika pandud valija miinimumvanus ning juba see välistab üsna suurel osal tervest elanikkonnast võimaluse oma arvamus valimiskastidesse sisestada. Küll aga püüan juhtida inimeste tähelepanu nende enda käitumisele. Kui valimiskastidesse sedeli laskmisest jääb kas tahtlikult või tahtmatult eemale üsnagi suur hulk valimisõiguselisi elanikke, siis tekib tahtmatult küsimus: kui väike osa saab olla enamus?