Muulastelt valimisõigus ära. Aga kuidas on eestlastega?

Riigikogus on arutusel seadusemuudatus, mis võtaks ära siin elavate kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse kohalike omavalituse valimistel. Selle muudatuse põhjendus on tegelikult ääretult lihtne ning hetkeolukorras ka arusaadav – Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikel pole asja otsustada Eestis toimuva üle. Tekitab see ju otsese julgeolekuohu Eesti riigile. Ei taha ju keegi meist, et mõnd Eestis asuvat valda või linna hakkaks juhtima vene natsiideloogiat ülistav tegelaste kogum, kes on valituks osutunud eelpoolnimetatud riikide alamate häältega.

Võrdlusena võib ju välja tuua, et Euroopa Liidus on riike, mis ei ole andnud kolmandate riikide kodanikele õigust valida kohalike omavalituste volikogusid (kuidas iganes neid institutsioone erinevates riikides nimetatakse). Seega poleks Eesti selles osas mitte mingisugune erand, kui see õigus annulleeritaks.

Usun, et arutelu käigus leitakse õige tee ning kolmandate riikide kodanike osalemine kohalike omavalituste valimisel saab aruka lahenduse.

Kuid kogu eelneva teema meedias kajastamise jooksul on mul olnud küsimus: Mida kurja on teinud Eesti Vabariigi kodanikud, et neil võeti ära õigus valida Riigikogu? Jah, lugesite õigesti. Teatud hulgal Eesti Vabariigi kodanikel võeti ära nende põhiseaduslik õigus valida Eesti Vabariigi Riigikogu liikmeid 2019 aasta valimistel. Ja siinjuures ei pea ma silmas teovõimetuid või karistust kandvaid inimesi. Täiesti tavalised, igapäevaselt tänaval vastu tulevad inimesed, kel on Eesti pass taskus, ei saanud valida Riigikogu liikmeid! Kas ka nemad on ohuks Eesti riigi terviklikkusele ja püsimisele? Ei usu.

Nimelt muudeti enne 2019 aasta Riigikogu valimisi seadusi selliselt, et inimesed, kel puudub riigi silmis alaline elukoht ehk sissekirjutus, ei saa valida.

Kas tõesti inimesed, kel puudub majanduslik võimekus lubada endale eluaset, on oma olemuselt nii suureks ohuks Eesti riiklusele, et neilt on tulnud ära võtta nende põhiseaduslik õigus? Kas nad on moodustanud ekstreemsustesse kalduvaid gruppe ning nõudnud ühinemist mõne teise riigiga? Või on nad kuulutanud mingisuguse rahvusrühma ülimuslikkust teiste üle ning nõudnud alamrühma kuuluvate isikute hävitamist? Kahtlen selles.

Tihtilugu ei tunnegi need inimesed teineteist ning mingisuguste surverühmade moodustamise peale ei suuda nad ehk mõeldagi. Kokku võivad nad omavahel saada ehk sellesamuse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ukse taga oodates.

Ei tohi ära unustada, et igaüks meist võib sattuda elu hammasrataste vahele ning leida ühel hetkel, et tal pole püsivat elukohta. Heade sõprade olemasolul saab ehk nende juures mõnda aega peatuda kuid ka külalislahkust ei saa igavesti ära kasutada. Võib ju näiteks juhtuda, et elataksegi nädal aega ühe siis nädal aega teise tuttava juures ja niimoodi ringiratast mööda kogu sõpruskonda. Seni, kuni leidub neid kes seda võimaldavad. Loodetavasti leidub.

Tuletan siinkohal veel meelde, et paljudel on kodu ostetud laenuga ning muutuv majanduslik olukord  võib laenumakset oluliselt suurendada. Euribor näiteks on juba teinud tohutu hüppe ning arvatavasti selle komponendi tõus kodulaenu makses jätkub. Samuti sõltub paljude perede sissetulek otseselt maailma/euroopa majanduse käekäigust ning olgem ausad, hetkel pole see just ilus, mis toimub. Majandus on sõja tõmbetuultes ja paljud meist tegelikult ei või teada, mida homne päev toob.

Eesti riigi kodanikke ei tohi kohelda klassidesse kuuluvatena, nagu tehti keskajal: omanikud/härrad, kes saavad otsustada ja siis veel see närune lihtrahvas, kelle asi on maksu maksta ja vait olla. Igasuguste õiguste äravõtmine ja andmine, nii kodanikelt kui ka elamisloaga inimestelt, peab olema läbi kaalutud ja arutatud, mitte uisapäisa tehtud.