Jüri Ratase tagasiastumine oli kiiduväärt ja igati aktsepteeritav tegevus. Eriti kui arvestada selle põhjust – ei saa ju üks endast lugu pidav erakond olla valitsuse liige ning samal ajal olla kahtlustatav kiriminaaluurimises. Mis valitsuse lagunemisel võibolla veelgi positiivset on – ebaviisakalt käituvad ministrid saavad ametist priiks.
Kuid see, mis on ühe lõpp, on loogiliselt ka teise algus. Algas põnevus-tõsielusõu «Eesti otsib Vabariigi Valitsust». Valitsust, mis oleks ilus, tark ja osav. Valitsust, millele või kellel ei oleks ränka minevikutaaka seljas, mis võiks kivina uue valitsuse põhja vedada.
Seda kummastavam oli valitsuse tagasiastumise päeval vaadata presidendi kiirustavat peaministri kandidaadi väljakuulutamist. Veelgi segasemaks tegi peaministrikandidaadi valik koalitsioonipartneri valimisel – selleks osutus seesama erakond, kes oma sattumisega uurimise alla põhjustas peaministri tagasiastumise.
Kuid kui teha kiire taustauuring võtmetegelase, Hillar Tederi nimega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni veebilehel ning vaadata, millistele erakondadele ta aastate jooksul on raha annetanud, siis ei ole koalitsiooni moodustumine nende kahe erakonna vahel ehk enam nii veider või hämmastav. Hetkel ametis olev riigikogu on oma koalitsiooni-opositsiooni valikutes kahjuks üsna ahtake.
Seetõttu on vaja asjaosalistel anda väga selged ning põhjendatud vastused järgmistele küsimustele:
Esiteks, miks teeb Reformierakond koalitsiooni mitmel korral kriminaalkorras süüdi mõistetud Keskerakonnaga? Kui Reformierakond on siiani tegutsenud poliitareenil puhtalt ning ei ole saadud annetuste eest midagi lubanud ega teinud, siis ei ole ju ka põhjust määrida oma head nime mitmel korral süüdi mõistetud ning uuesti kahtlustuse saanud erakonnaga samasse paati ronides.
Teiseks, miks juhib Keskerakonna poolt läbirääkimisi politsei uurimise all olev isik? Mõned kuud tagasi astus Mailis Reps ministrikohalt tagasi, kuna ei suutnud eristada enda palgal olevaid ja riigi töötajaid. Säärase käitumisega näitab Keskerakond tervikuna omapoolset suhtumist riigi varaga kehvasti ümber käijate suhtes – kasuta võimalikult palju oma huvides. Reaalsuskontroll siinjuures Keskerakonnale: see ei ole normaalne ega aktsepteeritav! Kuid nõustudes läbirääkimisi pidama Repsiga tunnustab Reformierakond kaudselt ka tema teod õigeks.
Kolmandaks, mis saab siis kui Keskerakond mõistetakse järjekordselt kriminaalkorras süüdi? Kohtu veskid on aeglased ning nagu viimased kaasused on näidanud võib pääseda õigeks või süüdi mõistmisest ka tervislikku olukorda põhjuseks tuues. Selline kogemus Keskerakonna liikmetel juba on ning hetkel on meie kõigi tervis suures mängus nimega koroona. Kuid. Alati on võimalus, hoolimata kõigest see siiski on, et Keskerakond mõistetakse järjekordselt süüdi moodustuva valitsuse püsimise ajal. Mis näoga vaatab siis Reformierakonna esindaja kaamerasse? Teadlikult sõlmiti koalitsioonileping potentsiaalse, veel katseajal oleva organisatsiooniga. Valitsus laguneb jälle?
Neljandaks, kui Hillar Teder soovis saada Keskerakonna käest teeneid Tallinnas ligi miljoni eest, siis miks on Hillar Teder aastate jooksul annetanud Reformierakonnale üle 650 000 euro? On Ju Hillar Teder annetanud siiski enamasti peaministrierakonnale ning summa summaarumina on enim deklareeritud raha liikunud Reformierakonna kaukasse. Teisel kohal on Keskerakond. Ning nagu hetkel esitatud kahtlustus on, siis lootis ta saada ka Keskerakonna käest vastuteeneid. Seega tõstatub küsimus: kas, ja kui, siis mida on Reformierakond varasemalt Hillar Tederile vastutasuks andnud? Või lubanud?
Ja lõpuks, kaks enim Hillar Tederi poolt toetatud erakonda on Reformierakond ja Keskerakond, kes nüüd peale uurimise algatamist koos valitsust moodustavad. Kas see on kokkusattumus või kokkumäng?
Kõrvaltvaatajale jääb vägisi mulje, et moodustuv koalitsioon on moodustunud põhimõttel: sarnaste väärtustega ning minevikuga erakonnad on jälle teineteist leidnud. Kuulutakse ju ka ühte Euroopa esindusorganisatsiooni alla. Raha ühe inimese käest ja suunised teise organisatsiooni käest. Mis nii viga?
Eesti poliitika peab saama vabaks minevikuvarjudest. Varjudest, mis tulevad kummitama ka aastaid hiljem. Seetõttu ei ole korruptsioonikahtlus või koostöö korruptsioonisüüteo tõttu katseajal olevatega moraalselt õigustatav. Tihtilugu selgitatakse inimestele, et kuriteost vaikimine on kuriteole kaasaaitamine. Aga kuidas nimetatakse kuriteos kahtlustatavale uue võimaluse andmist kuritegu sooritada? Poliitikaks? Tundub, et Eestis on see nii.