- novembril kuulutas president välja parlamendivalimised. Samas kutsus ta üles mitte tegema kahevõistlust kahe erakonna vahel, sest see viiks kaheparteisüsteemini, mis omakorda muudaks sisepoliitika igavaks ning ahendaks valikuid. Enamus kajastusi meedias peale presidendi üleskutset, sisaldasidki pealkirjades liitsõna: kahevõitlus.
Erakondade manitsemine on iseenesest tänuväärne, kuid õnneks ei vali erakondi needsamad erakonnad, et neile selles osas moraali lugeda (eksin! Minu püha lihtsameelsus – erakondade liikmed valivad siiski enda erakonna liikmeid, enamasti) ja loota meeleparandusele. Valimiskastide juurde astuvad ju kodanikud kodudest (sest kodu mitteomavad kodanikud on põhiseadusevastaselt valimisõigusest ilma jäetud) ja teostavad oma õigust valida riigikogu liikmeid.
Seega peaks tegelikult valijaid hoiatama kaheparteisüsteemi (ja, hoidku Jumal, diktatuuri) eest. Sest just valija on see, kes, tihtilugu pahaaimamatult, püütakse konksu otsa mis lõppkokkuvõttes tõmbab kinnipüütu keskkonda, kus ta olla ei taha.
Analooge tuues võib tõesti välja tuua spordi, millele presidendi öeldud sõna vihjas. Hetkel on käimas jalgpalli maailmameistrivõistlused, mille otseülekandeid toob kodu kätte Rahvusringhääling. Seda hoolimata sellest, et väljakul ei aja palli taga mitte ükski eestlane. Samal ajal toimuvad ka murdmaasuusatamise võistlused ning neid võistlusi mingil põhjusel otse teleri vahendusel jälgida ei saa. Ei erakanalite ega riigimeedia vahendusel. Kas võib teha põgusa järelduse, et võidu suusatamine on maailmas otsa saanud ning sellega enam ei tegeleta? Reaalsus on siiski vastupidine – kõigi suureks üllatuseks on eestlased hakanud taas kõrges mängus kaasa suusatama.
Samuti nagu televaatajast spordisõber, valib ka valija meelepärased võistlejad, kellele kaasa elada. Kuid valitakse ikka nende võistlejate vahel, keda telekanal/raadio/portaalid üle kannavad ja näitavad. Kui ikka suusatamist ei näidata, peab leppima jalgpalli ning võõramaalastest sporditähtede vaatamisega. Ka valimistel valitakse ikka nende poolt, keda rohkem teleris-raadios ja ajaleheveergudel kuulda-näha on. Keda aga, mis iganes põhjusel, meedias ei kajastata, see on sama olematu, kui murdmaasuusatamine telerivaatajale. Ning lõppkokkuvõttes on inimene (sh valija) üldjoontes nii laisk, kui tal olla lastakse ja ise informatsiooni otsima hakata on tülikas ning aeganõudev. Seda muidugi juhul, kui just erilist vajadust ei ole.
Ei taha meist ju keegi, minnes einestama rootsi lauda, avastad eest ainult kartulid ja makaronid ning et mõlemale on kõrvale pakkuda ainult hakklihakastet. Erilise pettumuse osaliseks saab veel juhul, kui pääsme eest söögilaua juurde on makstut suur hulk raha. Hing ihkab sellisel juhul ju ikkagi küllaste, peenete roogadega täidetud vaagnate järgi. Isiklikult eelistan rootsi laua juures valida pigem midagi, mida varasemalt pole proovinud. Või mis nii igapäevane (kartul, makaron) ei tundu.
Reaalsuses on meedia vahendusel tihtilugu aga nii, et valijale antaksegi vaidlussaadetes, erinevatel põhjustel, ette ainult kaks-kolm valikut keda näidatakse söögi alla ja peale. Kusjuures põhjusi, miks näiteks arutelusaatesse mõningaid kandideerivaid erakondi ei kutsuta, on oluliselt rohkem, kui lampe mõne hoone laes. Erikategooria meedias mittetutvustamise osas moodustavad veel üksikkandidaadid.
Säärane meediamajade poolne suhtumine, kus valijale näidataksegi ainult nn suuri erakondi, eraldi rõhutades nende omavahelist vastandumist, tehakse erapoolikuid valimiskompasse ja tõrjutakse üksikkandidaate, viibki lõpuks kahevõitluseni. Kartulite ja makaronideni. Kusjuures kummagi toiduaine meeletu tarbimine pole organismile kasulik. Miks siis?
Kuni aga ühiskonnas ei toimu mõttemalli muutust, et valimisnimekirjades on oluliselt rohkem erakondi kui kaks ja lisaks veel ka üksikkandidaadid, siis tulebki peale valimisi 6. märtsi hommikul tõdeda klassikaks muutunud filmis kõlava väljendiga: „Kurat! Jällegi see sama sara!“.