22.03.2018
Nagu selgus uuringust, tabab töötavaid inimesi peale oma juubelit diskrimineeriv ajajärk. Lihtsalt selle tõttu, et nad on saanud nii vanaks, et arvatakse justkui võiks neid teistest (loe: noorematest) erinevalt kohelda. Ja mitte heas mõttes erinevalt kohelda. Uuringu viis läbi Eesti avatud ühiskonna instituut. Uuringu tulemus on karm, arvestades, et diskrimineerimise alla satuvad põhimõtteliselt kõik kes kavatsevad Eestis ennast teostada tööd tehes ka vanuses 50+. Väärkoheldumist suudab vältida ehk vaid väike osa. Kui üldjuhul mõistetakse diskrimineerimist soo, nahavärvi, seksuaalse sättumuse või rahvuse tõttu, siis nüüd peaks ka tavalisel valgel heteroinimesel lambike peas põlema minema: „Mingil eluhetkel makstakse mulle palka vähem!“ Aga miks? On ju aastatega tulnud kogemused ja oskused? Kui asuda tööle kahekümneselt, siis viiekümneselt on elutarkust ja ametioskusi kogutud ju üsna palju. Isegi juhul, kui ei ole kogu aja ühes kindlas valdkonnas töötanud, siis on ju võimalik oskuste ja teadmiste ülekanne teisele elualale. Tööandja peaks ju seda väärtustama!
Usun, et paljud on arvamusel, et kui inimene on juba pensionär ja soovib mingisugust tööd teha, siis ei pea talle maksma noore inimesega sama palka. Näiteks kojamees. Tihti peetaksegi seda tööks, mis sobib pensionärile samast majast, sest sisse see amet eriti ei too, aga „pinsile“ lisa annab. Hoiab vana toonuses ja saab lapselapsele ehk kommikarbi ka osta. Lisaks on veel oma maja inimene. Hea usaldusväärne diil.
Kas umbes sarnane loogika hakkab tööle ettevõtja peas, kui asutuses tähistatakse järjekordset töötaja juubelit? Et nüüd on töötaja 50+, kuhu ta ikka läheb? Keegi teda ju nagunii tööle ei võta, las tiksub siis väikese palga eest parem siin kuni pension käes. Ehk ekspluateerime peale seda kah veel natuke? Noh nii „pinsile“ lisaks.
Isiklikult olen näinud olukorda, mil 65+ töötaja on noortele kolleegidele korraldanud korraliku sauna. Seda põhjusel, et noored ei oska, ei viitsi ega oma erilist indu õppimises. Rääkimata siis töö õigeaegsest ja hästi tegemisest. Tahetakse poollohisedes päev õhtusse saata. Küll teised hiljem edasi teevad. Erinevalt nondest noortest tegi vana töötaja endale asjad põhjalikult selgeks, isegi selgemakskui ülemus, kes ei saanud aru. Piinlikkuse vältimiseks pidi eakas kolleeg tihtilugu ülemuse ees ka lolli mängima, sest ülemusel on ju alati õigus. Hetkel peab ta pensionäripõlve.
Kui eraettevõtjast võib veel aru saada, sest püüab ju tema igalt poolt senti koomale tõmmata, siis riigi käitumine jätab küll soovida. Kuidas on võimalik, et 55 või 58 aastased töö tegijad saadetakse lihtsalt vanust põhjuseks tuues kodu? Mitte sellepärast, et nad tööga enam hakkama ei saa vaid sellepärast, et sünnipäev oli ära? Lisaküsimus – kui vana peab olema, et vanaduspensioni saada? Hetkel saab vanaduspensioni 63 aastaselt, aastaks 2026 on vanaduspensioni iga tõusnud juba 65 aastani. Seega võib halvema stsenaariumi korral pensionieelik saada töökohalt „kinga“ juba kümme aastat enne päris pensionile jäämist. Olen ise pealt näinud olukorda, kus 58 aastane täis elujõudu mees saadeti kodu, sest „ega nooremaks keegi ei jää“ ja siis veel see kuulus „meil on järjekord ukse taga“. Tol hetkel oli töötajal pensionini viis aastat. Samuti oli masu, ehk tööd kuskilt saada polnud. Masendav.
Riik peab olema oma käitumiselt eeskujuks ettevõtetele ja saatma välja sõnumi, et iga riigi alam on tähtis ning ühtmoodi väärtustatud. Samuti ei tohi olla seadustes nn. „õhumulle“, mis jätavad töötajad haavatavasse seisukorda. Me kõik jääme vanaks. Ka ilma sellesisulise lauluta. Tehkem siis nii, et see vanadus tuleks väärikalt!