Paljud meist on viimasel ajal hinge kinni pidades jälginud Valgevenes toimuvat. Selle kõrvalt tasuks aga küsida sedagi, milline on Eesti enda demokraatia tervislik seisukord.
Valgevenes on tõstnud pead vabaduspüüe. Kellelegi pole enam uudis, et aastakümneid kestnud ühe mehe juhtimine on nüüdseks toonud tänavatele massimeeleavaldused ning pannud riigi jõustruktuurid protestijate vastu vägivalda tarvitama.
Enne viimaseid presidendivalimisi, mis sisuliselt kujutasid endast farssi, on Valgevene kohta olnud lugeda uudiseid, mis ei Ole seda riiki näidanud üldse mitte halvast küljest. Nii näiteks on ikka ja jälle esile tõstetud seda, et pehme diktatuuri tingimustes on Valgevene linnad kujunenud vaat et Euroopa puhtaimateks. Samuti on kõlanud arvamused, et valgevenelased ei elagi kõige halvemini: tööd on ja odavat kaupa jagub.
Ent millest siis meeleavaldused? Miks Valgevene inimesed on otsustanud hakata režiimi kõigutama? Nad lihtsalt ihalevad võimalust ise oma saatuse sepp Olla. Nad soovivad rakendada demokraatlikku mudelit, mis ei ahistaks ja mis arvestaks kõigi ühiskonnarühmadega.
Kuidas on aga lood Eestis? Kas meie võime öelda, et oleme täiel määral oma saatuse sepad ja õnne valajad? Kui tõhusalt saab keskmine Eesti kodanik rääkida kaasa igapäevapoliitikas?
Viimane aktiivne riigi arengus kaasarääkimise hetk Oli eelmise aasta kevadel, mil peeti riigikogu valimisi. Meenutagem, et toona tekkis küsimus, kas kõik Eesti riigi alamad saavad ikka realiseerida oma põhiseaduslikku õigust valida parlamenti.
Nimelt jõustus just 2019. aasta valimiste eel seadusemuudatus, mis ei luba enam riigikogu valimistele inimesi, kel pole kindlat sissekirjutust. Neid inimesi Oli valimispäeval eri hinnangul 12 500 kuni 15 000. Seda on rohkem kui Võru linnas elanikke!
Eelvalimistel ja valimispäeval Oli inimestel võimalik end kiirkorras registreerida elukohtadesse. Seda aga ainult neil, kel Oli selleks ka majanduslik võimekus. Selgitan: Olgu inimesel koduks maja või korter, päris oma, laenuga ostetud või üüritud – majanduslikku kulu nõuab see igal juhul ning kõigile ei Ole see jõukohane. On neid, kes on taskukohast eluaset otsides jõudnud Iahenduseni, mis ei pruugi Olla igas mõttes seaduslik.
Paljud, kes on kunagi kodu üürinud, teavad, et erinevatel üürileandjatel on ka erinevad nõudmised. Tihti tahetakse, et üürnik ei kirjutaks end ametlikult elukohta sisse. Seda muidugi selle pärast, et üürileandja ei soovi maksta üürisummalt tulumaksu. Või kui maksab, siis kasvatab ta selle võrra üüriraha ja see pole jälle elaniku huvides. Kui nüüd üürnik on eelmisest elukohast end välja registreerinud ning uude sisse ei saa või ei taha registreerida, siis jääbki ta registris kindla elukohata ning valimistel osaleda ei saa.
Teisisõnu on Eesti riik pannud põhiseadusest tuleneva õiguse otsesesse sõltuvusse kodaniku majanduslikust võimekusest ning elukohta puudutavatest otsustest.
Kas siin on tegemist õigusliku riivega? Kindlasti.
Kahjuks ei julge seda keegi tunnistada – poetakse seaduse taha peitu, öeldes, et kõigil on õigus enda elukoht registreerida. Reaalsuses pole aga kõik nii lihtne: elu on keerulisem, kui mustvalgete seaduseridade taustal võiks ette kujutada.
Murekohti on teisigi.
Kes veel mäletab niinimetatud jääkeldri kokkukutsumist? Põhjuse selleks andis ühiskonna rahulolematus poliitilise monopoli tekkimisega. Otseselt või kaudselt võib jääkeldri tulemuseks pidada muudatust, millega inimesed said õiguse hakata tegema riigikogule kollektiivseid pöördumisi. Seaduseks sai see 2014. aastal ja sealt alates ongi seda võimalust päris aktiivselt kasutatud. Reegel on lihtne: sellisel pöördumisel peab olema vähemalt tuhat toetusallkirja ning kõik allkirjastajad peavad olema vähemalt 16-aastased.
Aga mitu kollektiivset pöördumist on saanud seaduseks? Säärase järelepärimise tegin riigikogu praegusele esimehele Henn Põlluaasale tänavu kevadel teabenõude vormis. Vastuseks sain tabeli parlamendile tulnud pöördumistest ning austusväärse ülesande oma küsimusele ise vastus leida.
Loen siit välja, et minu küsitud teavet ei soovita avalikustada. Ometi peaks meie demokraatlikus riigis olema kodanikuinitsiatiiv eeskujuks kõigile teistele. Miks riigi juhid seda alavääristavad?
Sain aru niipalju, et osa algatusi on jõudnud riigikogu komisjonidesse ning neid menetletakse. Paraku on komisjonides menetlemine, eriti riigikogu puhul, tegevus, mis ei paista kuidagi lõppevat. Me võime küll rõõmustada, kui üks või teine algatus lauale võetakse, kuid mis kasu sellest on, kui seadusemuudatuse menetlus kestab järgmised 20 aastat või kauem?
Vägisi tekib mulje, et rahvaalgatuse korras esitatavaid ettepanekuid käsitletakse iselaadse surveventiilina. Kui pahameel mõnes valdkonnas on muutunud suureks, korjatakse toetusallkirjad kokku ning suunatakse igavesele menetlusele. Kodanik tunneb, et on olukorra muutmiseks omalt poolt kõik teinud, ning suundub tagasi igapäevaste toimetuste juurde. Komisjonid ja rahvasaadikud saavad aeg-ajalt kinnitada, et asjaga tegeletakse, kuid sisuliselt ei ole rahva algatus mitte kuhugi jõudnud.
Millal muutuvad Eestimaa inimesed nii aktiivseks, et asuvad enda õigusi resoluutsemalt kaitsma? Ja kui see ükskord juhtub, siis kui suur on võimalus, et valitsus reageerib nagu Valgevene riigipea?