Vaidlused ja jagelused Tartu kesklinna planeeritava kultuurikeskuse ümber kütavad kirgi üle terve Eesti. On ju nii selle keskuse toetuseks kui ka vastu näidanud oma seisukohta mitte ainult tartlased, vaid ka teiste linnade ja valdade elanikud. Sõna on võetud nii lähedal kui kaugel.
Linnavalitsuse kanalite kaudu lendu lastud sõnumitest on tahes või tahtmata tekkinud mulje, et ainumõeldav on kultuurikeskust püstitada just nimelt keskparki ja mitte kuhugi mujale. Ja seda koos tolle koleda nimelühendiga – Süku.
Vastasrinna moodustanud inimesed näikse aga olevat veendunud, et just nimelt keskparki ei tohi seda hoonet rajada. Sest see rikub ära aastakümnetega elujõudu kogunud kõrghaljastuse. Sellest kaoks ka osa elurikkusest, mida paradoksaalsel kombel just viimasel ajal on Tartus ekstra tähtsustama hakatud.
On üheselt arusaadav, et kultuurikeskuse rajamise teema puudutab suurt hulka inimesi. See on väga paljudele arusaadav, paljud tahavad ses küsimuses positsiooni võtta. Miks muidu on kired selliselt lõkkele löönud, et minnakse omavahel lausa tülli.
Mind on planeeritava kultuurikeskuse asjus siiski tugevalt häirima hakanud linnaisade ja -emade suhtumine, et ainust õiget lahendust teavad just nemad. Kuid ei ole ju kultuurikeskuse ainus eesmärk pakkuda tegevust praegustele linnajuhtidele. Ei nüüd ega tulevikus.
Kultuurikeskusest, nimetatagu seda lõpuks kuidas tahes, peavad osa saama siiski kõik tartlased, kuid ka kogu Eesti rahvas laiemalt, kui mõelda plaanitud rahastusallikale.
Seega, miks mitte küsida esimesel võimalusel asjaosalistelt enestelt, mida nad arvavad? Miks mitte pärida tartlastelt vahetu rahvaküsitluse vormis, kas nad soovivad kultuurikeskust. Ja kui soovivad, siis sedagi, millist asukohta nad enim eelistavad.
Tartu linnas on kindlasti rohkem hoonestatavaid krunte kui üks park. Ning kui tartlased on otsustanud, kas kultuurikeskus tuleb, ning kui tuleb, siis kuhu, siis küllap kunagi saab inimeste käest ka sellele sobiliku nime välja uurida.
Linnavalitsus ei tohi anda tartlastele Brežnevi pakikest kultuurikeskuse kujul. Muidu võib juhtuda, et keskus tuleb, aga miskit tarka sellega peale ei hakata. Mingisugune usaldus ju linlaste vastu peab olema. Toimub ju igal aastal Tartus kaasava eelarve hääletus. Seega ei saa väita, et pole seesuguste hääletuste korraldamise kogemust või võimalust. Kui millestki puudu on, siis tahtmisest.
Negatiivse eeskujuna saabki siinkohal välja tuua Tartu aukodanike valimise, mille linnavalitsus on suutnud farsiks muuta Brežnevi pakikeste kinnitamisele saatmisega. Aukodaniku nimetus on seeläbi juba devalveerunud, loodetavasti siiski kultuurikeskus ei saa kultuurituse keskuseks.