Aitab mõnitavast poliitikast!

 

Juhtusin laupäeval nägema sotsiaalvõrgustikus ühe grupi postitusi. Tean, et igal inimesel on oma taluvuspiir, aga minu oma sai just selle grupi postitusi nähes ületatud.

Kas kujutate ette, et koolis õpetajate toa uksele „porgandi“ kritseldanud marakratt valitakse kooli hoolekogusse õpilasi esindama? Või õpilane, kes joonistab ja seejärel levitab paberit, millel on kujutatud õpetajat (ükskõik millise aine) alasti gloobusele roojamas?

Nii kirjeldades tundub võimatu, et see valitud õpilane seisab sellesamuse kooli igakülgse ja hea käekäigu eest. Mida arvavad selle õpilase hoolekogusse lähetanud kaaslased? Kas tõesti seda, et nüüd hakkavad toimuma muutused paremuse poole, sest ta teab, kuidas joonistada „porgandit“. Ehk ütleb lastevanemate esindajale, mida õpilased oma vanematest arvavad? No küll siis vanemad alles näevad! Enam ei ärata hommikul vara üles ega sunni kooli minema. Ehk ehmub isegi direktor antud olukorrast ja astub tagasi? Saame parema direktori, kes ei „sunni“ õpilasi bioloogiat õppima? Sest selle eesmärgiga saigi ju porgandijoonistaja hoolekogusse saadetud – mitte õppida bioloogiat (minupärast ükskõik mis ainet)! Las tsütoplasma elab ise oma elu ilma õpilaste uuriva ninata.

See, mis ma juhtusin laupäeval nägema ühe sotsiaalvõrgustikus oleva grupi postitustes, oli minu taluvuspiiriks, aga mu käsi ei tõuse seda kohutavat kogemust siia kirja panema.

Inimlikult saan aru, et kui oma poliitilisest oponendist ei arvata suuremat, on see tunne igatpidi normaalne või isegi loogiline, sest miks ta muidu on oponent. Kuid mõnitamine äärmiselt labasel viisil ei ole normaalne! Sellised postitused veel vähem! Pangem viimase kuu-kahe jooksul nähtud poliitilised „meemid“ sellesse konteksti ja mõelgem natuke, kui palju on eelkirjeldatud fiktsioonil ja poliitelul ühist.

Mida arvab poliitik oma sellistest toetajatest?

Mõtlen siinkohal ka sellele, et kuidas tunneb ennast poliitik, kelle toetajad mõnitavad avalikult ja ilma häbitundeta tema poliitilisi vastaseid? Kas ta on rõõmus, et on leidnud poolehoiu mitte just kõige fantaasiarikkama publiku seas? Hääl on ju hääl. Olgu ta professori või voorimehe või ettevõtja oma. Võrdse kaaluga. Pealegi tundub, et voorimehi on rohkem. Ehk peaks seesinane poliitik tõsiselt peeglisse vaatama ja mõtlema, millega ta sellise au on ära teeninud, et teistest mitte mingisugust lugu pidavad inimesed peavad justnimelt temast lugu?

Kuidas võiks käituda poliitik, kes samuti joonistab „porgandeid“ ja levitab gloobusele roojavaid ministreid? Kindlasti tundub mingi ajani naljakas kõrvalt vaadata, et näh – pani sellele ministrile ja tollele riigikogulasele ära! Kui aga on tarvis mingisugune idee seaduseks vormida, kas ka siis aitab joonistuspliiats või „jaga“ nupp sotsiaalmeedias? Kas võib siis loota temapoolsele argumenteeritud ja parima lahenduse pakkumisele? Või saab järjekordse juurvilja paberil?

Väärikust on keeruline taastada

Ma ei kirjuta neid ridu silmas pidades mingit kindlat poliitilist ühendust. Peeglisse vaadata tuleb igal poliitikul.

Väärikust on kerge vihahoos või massi meeleoluga kaasa minnes kaotada, aga väga keeruline taastada. Kord öeldud inetud sõnad, labased sõimukirjad või ähvardused, mida on levitatud internetis, ei kao isegi siis, kui me need kustutame või järgmisel päeval teisiti kirjutame. Iga öeldud sõna või seisukoht jääb kuhugi alles – kas kirjasõnasse, internetiavarusse või ründe alla sattunud inimese teadvusesse. Sellega võidakse rikkuda oma tulevik, sh suhted ja töökarjäär, sotsiaalne elu ja staatus.

Seega peaks igaüks sellele täna mõtlema, et viha ja labasus ei aita probleeme lahendada ega teisi muuta. Viha ja vägivald tekitavad ainult uut viha ja vägivalda. Konstruktiivne kriitika, väärikas käitumine igas olukorras – ka poliitilise oponendi vastu – aitavad viia eesmärkide täitumiseni, samas teisi hävitamata.

Siit ka minu üleskutse – kui näed oma toetajate hulgas teisi mõnitavat plakatit või joonistust, kutsu oma toetajad korrale! See tõstab Sinu väärikust teiste silmis mitmekordselt! Oponendil ei pruugi Sinu silmis olla alati õigus (ja ega ei peagi), veena teda ümber tõeste ja kontrollitud faktidega. Lisaks, mõnikord on ka oponendil õigus ja Sinul ei ole. Lepi sellega! Aitab mõnitavast poliitikast!