09.03.2018
Kuuldes sõna palgalõhe, tekib enamusel eestimaalastest seosed naiste ja meeste keskmise palgaerinevusega. Lisaks tekib ehk mingisugune aisting aktsioonidest tilliga ja tillita ning mis kõiki puudutab: palju keegi pappi kätte saab. On olnud mitmeid avalikke diskussioone ja arvamusavaldusi palgalõhe kahjulikkusest ja kuidas seda likvideerida tuleks. On pakutud variante, et palk võiks olla avalik – siis kõik töötajad teavad, kui suur töötasu antud ametikohal on ning kui väärtuslikuks tema ja kolleegide tehtud tööd hinnatakse. Samuti saab sel juhul inimene otsustada, kas taotleda soovitud positsiooni ettevõttes või jätkata valitud ametikohal töötasu eest, mis on kokku lepitud. Tekiks igati läbipaistev süsteem ning ei oleks diskrimineerimist, sest igaüks saab küsida – miks kolleeg saab rohkem (või vähem) palka ning mida peab tegema, et ka vähemat palka teeniv töötaja hakkaks rohkem teenima.
Mõte on lihtne – sama töö eest sama palk! Ehk maakeeli seletatuna: kui kaevad 1x1x1 meetrise mahuga augu liivase pinnase sisse ja kolleeg kaevab sama ajakuluga kõrvale augu samasugusete parameetritega ning pinnase konsistents on võrdväärne, siis saadav töötasu peab olema samasugune. Seda kõike hoolimata kolleegide rahvusest, rassist, vanusest, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest, puude olemasolust, nahavärvist, veendumuste, varanduslikust olukorrast, perekonnaseisust või laste hulgast.
Kuid kui tööandja arvab, et ehk kõik pole siiski päris võrdsed ning kehtestab selle väljaselgitamiseks protseduurid? No näituseks pannakse augu kaevajale kohustuse läbida maastikuarhitektuuri kursus? Lisaks füüsilist tööd nõudvatel aladel kehalised katsed. Kehaliste katsete käigus on tarvis hüpata kõrgust, joosta ja näidata tööandjale mitu rippes kätekõverdamist töötaja on võimeline sooritama. Nutikust nõudvates valdkondades määrab tööandja nõude sooritada valdkonda reguleerivate seaduste ja määruste tundmise testid. Lisaks enesega kriisisituatsioonis hakkama saamise testid. Mõningatel ametikohtadel aga kõigi testide kompott. Kas sellisel juhul kehtib veel võrdsuse printsiip? Et kui õhtuks kõigil auk valmis, siis palk sama? Või enam ei kehti? Kas siis saab tööandja õhtul öelda töölisele: „Kahju küll, Sinu auk on sama suur kui teistel AGA kuna Sa pole läbinud maastikuarhitektuuri kursust, siis on sinu palk 45% ka väiksem!“? Või ei saa tööandja seda mitte teha? Ja mis siis saab, kui selgub, et töötaja teab kirka käitlemise määrusest OLULISELT rohkem, kui maastikuarhitektuuri õppinud ülemus? Oluliselt rohkem kui tööandja oleks eeldanud? Kas see tähendab, et tööandja peaks palka tõstma?
Kahjuks ei ole eelnev lõik väljamõeldis vaid Eesti Vabariigi seaduste ja ministri määrustega paika pandud kord. Tõsi, tegu pole augu kaevamisega ega maastikuarhitektuuriga. Paigutasin juttu situatsiooni ilmestamiseks augu kaevamise ja maastikuarhitektuuri, et seda võimalikult arusadavalt kirjeldada. Lisan veel, et kõik need nõuded ei ilmunud üleöö korraga vaid ühekaupa ja pikema aja jooksul.
Muidugi võib õpetada, et miks üks töötaja peaks sellises ebamõistlikus situatsioonis üldse töösuhet jätkama, tulgu parem töölt ära. Aga töölt ära tulemine ei lahenda ju probleemi kui sellist. Probleem jääb ka peale töölt lahkumist alles. Mida siis töötaja peaks tegema, et taastuks olukord, kus võrdse panuse eest ka võrdset tasu makstakse? Eestis on olemas õiguskantsleri institutsioon, soolise võrdõiguslikkuse- ja võrdse kohtlemise volinik. Mõlema vastus probleemile oli üldjoontes järgmine: „kõik on seaduspärane, kuna seaduses on nii kirjas“. Jäi üle veel Euroopa Liidu juures tegutsev petitsioonikomisjon. Lühidalt seletades on tegu EL institutsiooniga, kuhu saavad pöörduda kõik EL liikmesriikide kodanikud, kui nad leiavad, et neid on seaduslikult väärkoheldud. Petitsioonikomisjon leidis, et tegu on Eesti seaduste probleemiga mitte EL seaduste väärtõlgendamisega ning asjaga edasi ei tegelenud.
Eurostati andmetel teenivad Eesti naised meestest 25,3% vähem. Iga kord, kui neid andmeid avaldatakse arutatakse selle üle, mida ja kuidas peaks tegema, et Eesti ei oleks esirinnas soolise palgalõhe pooles. Kas hakatuseks ei sobiks, kui iga Eesti riigiasutus väärtustab oma töötajaid võrdselt, ilma igasuguse diskrimineerimiseta. Sama töö eest sama palk.