Niimoodi kommenteeris omavahelist lahkheli mõni aasta tagasi üks tunnustatud arst, kui inimeste vahel oli suuremat sorti tüli tekkinud. Ta ei soovitanud tülitsejatel omavahel nugadega arveid hakata klaarima, vaid tõi paralleeli meditsiinist. Mäda tuleb inimkehast välja saada, et oleks lootus põletiku vähenemisele ja väljavaade patsiendi paranemisele. Seega oli tema soovitus inimestele maha istuda ja asjad selgeks rääkida.
Doktori võrdlev näide on mulle viimase kahe aasta jooksul korduvalt meelde tulnud, kui on saabunud järjekordsed uudised Toompealt. Rahvale tsirkuse pakkumisega saadikute poolt on mindud ikka väga üle piiri. Peen tunnetus on puudu. Vastavalt publikule tuleb teha ka nalja. Kuid riigikogulase seisus, mis peaks näitama eeskuju, ei näita seda mitte.
Kuid milles siis asi, et omavahel ei saada hakkama ning suurim aur läheb tsirkuse tegemisele? Ehk on viga süsteemis? Süsteemis, mis peaks meile tagama parima seadusloome. Olen selle üle ikka juurelnud ning jõudnud järeldusele, et selles viga ongi. Meie väljakujunenud parlamendisüsteem toetub vastandumisele. Opositsioon ja koalitsioon. Vahet ei ole, kummal pool parajasti oma fraktsiooniga ollakse. Alati on teine pool kõige halvemate kavatsustega ning kõiges süüdi. Koostegutsemise tahet ei ole ning tekk tuleb alati enese peale tirida, jättes kõrvale riigi huvid ja tuleviku.
Kurbusega tuleb aga tunnistada, et kahjuks ei ole riigikogul huvigi muuta oma toimemehhanismi (selle tööd korraldavaid seadusi ja määrusi), sest viimase ca 30 aasta jooksul on nendesamade riigikogu liikmete poolt paika loksutatud kõige paremini ära õlitatud ja võimalikult mugavaks lihvitud süsteem, kus riigikogu liikmed saavad ise vegeteerida. Piisab ainult aeg-ajalt üksteise naeruvääristamisest kaamera ees ja valijale jääb mulje, et riigikoguja töö ongi tehtud. Kas säärane ongi järjekordne kordaläinud päev riigikogulasele?
Tegelikult ei ole ju üksteise mõnitamine või naeruvääristamine rahvasaadiku töö. Riigikogulase töö peaks olema Eesti riigile parima stardipositsiooni loomine kriisijärgses maailmas. Tuletame meelde, et Eesti on maailma mastaabis väike riik ning võrreldes teistega, kellel on ballasti rohkem, peaks olema võime reageerida muutustele tunduvalt parem. Väike, aga tubli.
Mida siis teha, et solvamise teeleläkitamine kaamerate ees ei oleks rahvasaadiku päeva kõrghetk? Eks see Augeiase tallide puhastamisega sarnane töö on. Kahjuks ei näi silmapiiril olema ühtki Heraklest, kes selle töö enda kanda võtaks. Kuid nagu Herakles lasi kogu tallide sisu jõgedega allavoolu, nii tuleb ka riigikogu töökorraldus lasta veega alla. Uus töökorraldus peab olema suunatud koostööle, mitte vastandumisele. Rahvasaadikul tuleb lasta ka päriselt hääletada seaduste poolt või vastu vastavalt oma südametunnistusele, mitte partei käsuliini järgides. Piir seaduse vastuvõtmise või mittevastuvõtmise juures ei saa joosta piki opositsiooni-koalitsiooni tikksirget joont. Kui see joon ära kaob, ehk kaovad siis ka labased mõnitused riigikogust. Kuid kui miskit ei muutu, siis millal on see päev, mil näeme seal päriselt nuga välkumas?