Alanud koduõppeajal kogevad lapsevanemad järjekordselt, kui raske on õpetaja elukutse. Kuid seda ainult ühe külje pealt: lapsevanem näeb ju vaid õppiva lapse toimetamisi. See, mis toimub «toru» teises otsas ehk õpetaja arvutiekraanil, on hoopis teine asi. Ega ole seegi kerge.
Pole asjatu võrdlus videokoolitunnist kui vaimude väljakutsumisest: «Kas ma olen siin üksi? Jaan, kui sa oled olemas, siis anna endast märku. Juta, palun näita, mida sa teinud oled.» Ja nii tunnist tundi ja päevast päeva, määramata ajani, sest millal lapsed kooli lubatakse, on ju teadmata. Kergendatult võivad hingata need lapsevanemad, kelle võsukesed saavad minna kooli ehk siis kuni neljanda klassini. Ja sedagi senikaua, kuni mõni klassikaaslane või õpetaja on andnud positiivse koroonaproovi.
Lisaks põhikoolile ja keskkoolile on kõrgkoolid, kus ka käib õpe eemalt. Maaülikoolis on auditooriumist eemale hoitud juba detsembri algusest. Ka osa eksameid on sooritatud kaamera ja kuvari vahendusel.
Tunnistan ausalt, mina näiteks ei ole veendunud, et tudengid, kellelt olen eksamit vastu võtnud, on kõk oma hinnet ka väärt. Muidugi olen heausklik ning eeldan, et vastused on tulnud tudengi peast liigsete abivahenditeta. Kahjuks aga elame siiski maailmas, kus kõik pole puhas nagu prillikivi, ning inimene teadupärast on kergesti ahvatlustele alluv olend.
Kui mullu kevadel olid õppejõud ja tudengid suuresti šokis, sest distantsõpe tuli ootamatult ning segadust oli nii siin- kui säälpool, siis nüüd ollakse kogenumad. On ka esmakursuslased, sest nad said oma distantsõpperistsed enne keskhariduse või kutsehariduse lõputunnistuse saamist.
Seega oskavad õppejõud panna tööle videosilla ning tudengid oskavad lingile vajutades ennast loengule möllida. Ka on õppejõud aru saanud, et kui tudengit ikka samas füüsilises ruumis ei ole, siis ei saa ka parima tahtmise juures teadmisi pähe «taguda», ning tudeng teab, et mõnikord piisab loengul «kohal olemisest» ehk siis lihtsalt ühenduse loomisest ning aeg-ajalt enese eksistentsist märku andmisest.
Kogu see vaimude väljakutsumine on aga põhjustanud õppe mandumist. Jah, kes tahab õppida, see õppida ka saab. Õppeasutused meil siiski toimivad ja ka tudengid osalevad õppetöös. Kuid tase langeb.
Põhjuse languseks annab ka õppejõudude palk. Pikalt paigal püsinud palgafond ei tekita konkurentsi õppejõukohale. Elu on aga palju kallimaks läinud ning palgatõusu ootus on asendunud uute väljakutsete otsimisega, kasvõi lisasissetulekuks mõnelt muult alalt. Seetõttu jääb distantsõppele vajaminevat aega veelgi vähemaks ning õpetuse tase langeb veelgi.
Vestlesin hiljuti ühe kogenud lektoriga palgateemal. Lõpuks küsisin otse: «Aga sa oled siin tööl ju harjumusest, mitte motiveeriva palga ja hea keskkonna pärast. Kas ainus, mis sind siin kinni hoiab, on kartus muu maailma ees?» Selgus, et mul on õigus.
Lisaks kardab pikaajaline lektor ka oma vanuse tõttu: üsna kitsast teemaderingi väga hästi valdav üle keskea inimene ei kõnni väikese palga pärast minema. Muutused oleksid tema jaoks liiga suured, isegi kui tahtmist minna on.
Septembris riigikogule antud petitsioon teaduse ja kõrghariduse rahastamise süsteem seadusse kirjutada on toonud kaasa teaduse rahastamise tõusu. Aituma selle eest! Kui nüüd jaguks jõudu kõrghariduse rahastamise tõusule, siis saaks ka õppejõud kergemini hingata. Ja veel tähtsam, et nii teaduse kui ka kõrghariduse rahastamise protsendid tuleb kirjutada seadusse. Üks ja 1,5 protsenti SKTst, nagu nimetatud petitsioonis ka nimetatud.
Eesti kõrgkoolid ei saa enesele lubada õppejõude, kes sobivad hädapärast. Õppejõud peab olema ikkagi motiveeritud, heade teadmistega spetsialist. Nii auditooriumi ees rääkides kui ka distantsõppel teadmisi jagades.