UUELE VALITSUSELE soovin esmalt muidugi jõudu tööle. Jõudu ka kogukondade kaasamiseks, keskkonnast siiralt hoolimiseks ja kõigi kodanike elu paremaks tegemiseks.
Keskerakond oli pikalt opositsioonis ja seal on nüüd ka Reformierakond pikki aastaid olnud. Nüüd moodustavad nad aga koos koalitsiooni ja panid kokku uue valitsuse. Loodetavasti on mõlemad opositsioonis olemise võludest ja valudest õppinud, kuidas ei tohiks riiki juhtida. Sest riik, see ei ole ainult ministrid ja riigikogu liikmed. Riik on kogu eesti rahvas ning eestlased elavad laiali üle kogu Eesti. Seega tuleb võimaluste piires tähelepanu pöörata kõigile Eestimaa nurkadele. Mis omakorda tähendab, et Narva, Kuressaare, Antsla ja Võhma probleeme ei saa ühe vitsaga lüüa. Seda ei saa teha ka üksnes Tallinna muresid ja kasu silmas pidades. Tuletame meelde, et riik algab ikkagi inimesest ja inimese soovist selle riigiga samastuda.
MINU SOOVID uuelt valitsuselt on järgmised.
Esmalt soovin, et riik väärtustaks haridust. Nii hariduse andjate kui ka saajate poole pealt. Maailm muutub iga päevaga ja üha kiiremini. Veel umbes aasta tagasi elasime üsna muretut elu, ainult aeg-ajalt kostis uudiseid mingisugusest uuest viirusest. Nüüd on reaalsus, et me vaktsineerime selle uue viiruse vastu inimesi üle kogu planeedi. Kõik see on saanud tegelikkuseks tänu teadmistele. Teadlaste, laborantide, arstide, aga ka logistikute ja paljude teiste oskused ja raske töö on selleni viinud. On kuulda olnud, et ka Eestis oleks võimalik oma vaktsiini toota, kuid selleks napib meie pisikesel riigil raha.
See on vaid üks näide. Rohkem argipäevane mure on õpetajate pärast, kelle ränkraske töö pole mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas kõigi nende teiste saavutuste vundamendiks. Aastaid on (õigusega!) panustatud üldhariduskoolidesse ja tulemuseks on üsna motiveeritud õpetajaskond, aga ka see, et ülikoolide õppejõud vaatavad üldhariduskoolide ja lasteaedade õpetajate palgasummasid kurva kadedusega. Seega tuleks uuel valitsusel kirjutada seadustesse 14. septembril riigikogule üleantud rahvaalgatuse nõue: tagada teadusele igal aastal üks protsent ja kõrgharidusele 1,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Need protsendid võivad muidugi ka suuremad olla.
KINDLASTI EI TOHIKS uus valitsus vaadata keskkonnahoiule sama pilguga, kui vaatasid eelmised valitsused. Teadlased, metsakaitsjad ja paljud teised on välja toonud liiga suure hulga probleeme, et neid lihtsalt ignoreerida – silmad kinni pigistada ja loota, et äkki teadlased jäävad vait ja kõik on jälle hästi.
Hea meel on tõdeda, et koalitsioonis on kokku lepitud ka tegevused loodushoiu tagamiseks. Loodetavasti ei jää huvirühmade kaasamine sõnakõlksuks pressikonverentsidel, õhtustes vestlussaadetes ja erakondade kodulehtedel. Ootan koos väga paljude teiste inimestega (valijatega!) reaalseid tegevusi ja samme kliimaneutraalsuse tagamiseks ja metsade mõistlikuks majandamiseks.
Isiklikult leian, et ühtlasema arengu tagab kiire interneti kättesaadavus kõikjal Eestis. See loob võimaluse tegelda kallilt hinnatud tööga – ja IT seda on – ükskõik mis maanurgas. Jah, see ei ole võluvits, kuid on väga kindel meede. See ei pruugi inimesi maale meelitada, aga kiire interneti puudumine on üks aspekt, mis võib neid maale kolimast takistada. Seega ootan uuelt valitsuselt ka kiiret toimivat nõndanimetatud viimase miili lahendust.
TEADUPÄRAST ON Eesti rahaline rikkus koos inimestega koondunud ühte-kahte tõmbekeskusse ja nende ümber. Raha aga loob ja toob raha juurde. Seega jaguneb rikkus Eestis ääretult ebaõiglaselt ning suuresti on see paratamatus, millega tuleb leppida. Euroopa Liit võimaldab oma toetusi jagada ka riigi sees piirkonniti – ikka selleks, et vaesemadki piirkonnad saaksid toetust, ja soodsamatel tingimustel.
Juba 2019. aasta suvel sai tehtud riigikogule ettepanek jagada Eesti eurotoetuste mõistes kaheks: Suur-Tallinn ja ülejäänud Eesti. Soovin, et see lõpuks ka ära tehtaks. Seaduslikke takistusi selleks minu teada ei ole. Puudu on seni olnud ainult poliitilisest soovist. Summaarselt oli tol ajal Eestil võimalik lisaks ühtlasemale arengule võita kuni miljard eurot …
KORRUPTSIOON. Eesti riik peab olema selge ja läbipaistev. Korruptsioon on umbtee, mis lõpuks neelab kogu riigi ja hävitab igasuguse usalduse valitsejate vastu. Selle ärahoidmiseks ei piisa pädeva politseiniku toomisest siseministri ametikohale. Muuta tuleb seadust. Väga oluline on, et karistusmeetmed oleksid toimivad ja piisavad. Kahjuks on seaduseandja mingil ajal seadust nudinud nii, et erakonnale ei järgne korruptsiooniga tegelemise eest just mitte kõige karmimad karistused.
Minu arvates tuleb korruptsioonikuritegudes korduvalt süüdi mõistetud erakond sundlikvideerida. Alustagu nullist uuesti. Leebe laks vastu rannet ei tööta.
Poliitiline avatus. Viimased kaks aastat on näidanud, et kui riigikogus on vähe erakondi, siis see ainult polariseerib võimu ning tihtipeale ei toimu riigikogus reaalseid ja sisulisi arutelusid, mis viiksid edasi. Seetõttu tuleb poliitiline konkurents avada kõigile erakondadele: kaotada tagatisraha sellisel kujul ja valimiskünnis ning riigikogu valimistel tuleks taas lubada osaleda valimisliitudel. Vastasel juhul võib mõni praeguse valitsuserakonna esimees mõne aasta pärast jälle küsivalt ohata: «Mida meie erakond nii kohutavat on teinud, et meiega sedasi käitutakse?»
Kaja Kallase juhitaval valitsusel on ees suur töö. Lisaks eespool nimetatule tuleb ju ühiskond ühise mõtte ja eesmärgi taha kokku tuua. Kahjuks ei ole suudetud seda mõtet leida juba päris mitme valitsuse jooksul. Ehk ongi järgmine suur idee eestlane oma mitmekülgsuses – elagu ta siis ükskõik millises Eesti nurgas, teenigu ükskõik kui palju või vähe ning olgu ametilt kes tahes?