Reedel tagasiastumisega kulmineerunud haridus- ja teadusministri Mailis Repsi autosaaga lahendus võis olla eksitus. Eksitus selles mõttes, et äkki astus tagasi vale minister. Miks nii?
Inimene õpib kogu elu. Juba sünnist saati ammutab ta endasse tarkust. Üht osa unustades ja teistsugust teavet juurde saades. Tihtilugu ka vana, kuid unustatud tarkust aina uuesti ja uuesti üle korrates. Kõik ikka selleks, et see meeles püsiks ja kasutatav oleks.
Niimoodi võiski vabalt juhtuda, et tagasi astumise asemel võinuks minister vajada lihtsalt tagasi ree peale saamiseks konsultatsiooni vastavate ametkondadega ning probleemne autojuhi ja auto kasutus oleks ära langenud. Endisele haridusministrile süüks pandavat on seega võimalik edaspidi vältida ning ainus kahju, mis on sündinud, on riigil kulunud raha autojuhile ja autole. See, vaadates muid huvitavaid kuluartikleid, ei pruugigi nii suur kahju olla. Tasub ka meenutada, et ega tagasi astumine too juba kulunud raha riigile tagasi.
Ootamatult tuli aga justiitsminister Raivo Aeg lagedale jutuga, et andis prokuratuurile korralduse selgitada välja ajakirjanike tegevuse seaduslikkus Mailis Repsi eksimusi uurides. Kindlasti on Eestis ja ka maailmas laiemalt ajakirjanikke, kelle tegevus on läinud üle moraalse ja seaduse piiri. Tihtilugu juhtub see kuulsustest «head» pildimaterjali jälitades ja lootes tasuks suuri summasid.
Praegusel juhul aga uuris ajakirjanik meie riigi valitsusliikme väärkäitumist. Selle inimese käitumist, kes peab olema meile kõigile eeskujuks nii tegude kui ka sõnadega.
Kuid miks siis otsustas justiitsminister lasta kontrollida ajakirjaniku, aga mitte ministri tegevust? Minu esmane arvamus on, et soovitakse ajakirjanikke hirmutada. Panna päitsed pähe ning mitte lasta vabalt tegutseda. Järgmisel korral, kui tekib kahtlus mõne (valitsus)-erakonna tegevuse seaduslikkuse kohta, ei asu ajakirjanik ehk enam tegutsema ning rikkumine ei tule ehk välja.
See tee viib sumbumiseni. Sellesse samasse läppunud režiimi, kust me põgenesime kolmkümmend aastat tagasi. Iga muutus saab alguse väikestest sammudest. Lõpuks me enam ei suudagi kindlaks teha, mis oli pöördepunkt, kust enam tagasiteed ei olnud. Kindlasti on ajakirjanduse tasalülitamine selle üks osa. Kahjuks on justiitsministri tegevus samm ajakirjanike vaigistamise poole, väga vale samm.
Hea justiitsminister, ajakirjandusvabadus on vaba ühiskonna privileeg. Vaba ühiskond on aga meie kõigi privileeg. Ärge võtke seda Eesti riigilt ära. Hea ajakirjanik uuribki valitsusliikmete tegemisi. Kasvõi kolmkümmend päeva järjest. Ma usun, et eestlane soovib ka edaspidi teada saada, kui mõni valitsusliige on käitunud kummaliselt või sobimatult. Samuti seda, kui minister oma sõnade ja tegude eest tagasi astub. Äkki sel korral astus tagasi vale minister?