Eesti on kindlasti täna teistsugune, kui eile. Või üleeile. Ja kindlasti ei ole Eesti homme selline nagu täna. Me oleme viimastel päevadel näinud väga palju sellist, mida oleme harjunud nägema filmides või teleri vahendusel mõnel kaugel maal. Inimesed käituvad kriisisituatsioonides erinevalt. Paljugi sõltub ka kriisi põhjuse olemusest. Hetkel on selleks põhjuseks nähtamatu vaenlane. Me ei näe ega ka tea peale vaadates, kas ja kes võib olla nakatunu. Kuid see ei tähenda, et peaksime üdini hirmunult paanikasse sattuma. Käituma peab ratsionaalselt ja teisi inimesi aitama. Terve talupojamõistusega, nagu öeldakse.
Tänane kriis on tegelikult väga hea võimalus vaadelda ja ka suunata meie kõigi käitumist. Samuti tuleb kiita neid inimesi, kes otsustasid endale kodused varud tekitada. Usutavasti ei ole tavaliselt kodudes üle paari päeva toidutagavara ning ka esmasete tarbekaupadega (näiteks hügieenivahendid) on sama lugu. Kui tarbekaubad nii kiiresti ei rikne, siis toidutagavaral on ikkagi „parim enne“ silt küljes ning tahame või ei taha, ükskord jõuab igal konservil ja makaronipakil see päev lõpuks kätte. Seega peaks toidutagavara olema pidevas uuendamises. Ehk neidsamu konserve ei tohi paigutada kuhugi sahvrisse silma alt ära ning kriisi korral avastada, et konserv on juba kolm aastat tagasi halvaks läinud. Seega tuleb toidutagavarast pidevalt revideerida ning aeguma kippuvaid osi tarbida ja ka samas uued asemele osta/teha.
Tavaliselt on toidutagavara eesmärk kriisi korral toiduga varustamise kindlustamine mingiks perioodiks. Antud kriisi korral teenib toidutagavara aga hoopistükkis teist eesmärki. Ja see on inimkontakti vältimine. Nagu ikka, käivad haigused ja õnnetused mööda inimesi, mitte kive ja kände pidi. Nii ka sel korral. Tuleb vältida kontakti inimesega, kel on koroonaviirus veres. Kuid kuna me ei tea, kellel on haigus ja kellel mitte, siis tuleb vähendada kontaktide arvu miinimumini. Seega peaks kodus olev toidutagavara tagama mõnusa äraolemise ning poodi ei tohiks olla põhjust minna. Või kui peaks siiski selline põhjus tekkima, siis peab seda tegema üks isik perekonnast. Mitte kõik perekonna liikmed. Ikka selleks, et vähendada võimalikku nakkuskontakti.
Olen rõõmuga märganud, et inimesed on hakanud enda hügieeni eest rohkem hoolt kandma. Varasemalt võis ühiskondlikes wc-des täheldada üsnagi leiget suhtumist kätepesusse. Nüüd aga pestakse mõnuga käsi. Ka see on positiivne muutus ning loodan, et see jääb ka kestma.
Kindalasti on positiivseid muutusi, mida me ehk ei märkagi, veel.
Seega, küsi oma lähedastelt telefoni teel, kuidas nad hakkama saavad. Võimalusel aita neid, kui juba ise oled sunnitud poodi minema, ja vii ka neile provianti. Hoia distantsi. Peale kriisi lõppu säilita oma toidutagavara ning uuenda seda jooksvalt. Ja pese käsi ka edaspidi.